Avaleht / Spordiblogid / Otepää IM70.3 raja läbimine

Otepää IM70.3 raja läbimine

Käisime nädalavahetusel Otepääl ja tegime  IM70.3 rajaga tutvust. Hirm raja ees oli suuuuuur…. Räägitakse, et hirmus raske rada on. Noh, ütleme nii, et kartsin palju hullemat, Palju Palju hullemat aga ilmselt võistlustel teeb see rada niikuinii üks null ja keerab sulle rõõmuga veel veidi peale ka, et ikka korralikult aru saaksid, et tappa said 😀

rattarada Ratta rajaprofiil on ise selline. Tundub päris paljulubav, eks? 😀

Oii..ma olen ikka räme massoist 😀 Ilmselgelt! Aga kõik teised traitleedid on samuti, sest miks muidu nad endaga vabatahtlikult selliseid asju teevad ja veel naudivad ja tahavad veel?!?! Massohism on selle nimi 😀 aga meeldib noh, pole midagi teha 😀 Nagu AA-d kes tunnistavad, et on alkohoolikud, siis ma tunnistan, et olen massohist 😛

Aga raja juurde tagasi pöördudes siis esimene mägi on selline veidi nagu killer… samas unustab selle sujuvalt ära ja siis tuleb Kanepi tõus, nii umbes 20 km pärast….Tundub selline lauge ja noh, mitte väga suur aga see kestab ja kestab ja kestab 😀 Ja siis, kui pulss on 160+ ja kergemaks käike enam panna ei saa ja sul on tunne, et lõppu ei tulegi siis ikkagi saab otsa! uhh lõpuks! Tagasitee on kergel langusfoonil ja oluliselt kiirem ja jõuab ilusti ja kenasti ära taastuda omadega, jalga tuleb jõud tagasi… et siis…  siis tuleb see eriti Magus Maasikas… Otepää tõus 😀 Sellega on samamoodi põhimõtteliselt… Kestab ja kestab aga õnneks üks hetk saab ikka otsa, noh siis kui sa arvad, et nüüd on kõik, et enam ei suuda 🙂  Positiivne ju!  Ja siis tuleb langus….. Selline langus, kus saavutasin maks kiiruseks 50,8 km/h. Uhhh, nagu uhh.

Aga laias laastus ühe korra rada läbi sõites tundus suhteliselt kerge… Ilmselt teine ring paneb totaalse litaka…. Mul oli plaanis pühapäeva hommikul rada korralikult kaks korda läbi sõita aga… Siin on üks suur aga. Vabandan, et jutt nüüd läheb teatavate kehaosade juurde 😛 Igatahes!  Ma pole mitte kunagi elus järjest ja pidevalt ja ainult mõelnud ainult ühest oma väga õrnast kehaosast. Reaalselt noh…. Keskendumisega olid tõsised raskused. Aerosse ei saanud üldse minna ning isegi althaaret ei lasknud eriti võtta, sest noh see üks teatav koht, mis sadulat puudutab oli niiiii valus, et ilmvõimatu tundus sellele veel rohkem survet avaldada. See oli liiga suur enesepiinamine ja kuigi jalg oleks vabalt selle teise ringi ka ära teha suutnud siis see üks kehaosa murdis vaimu nii tugevalt, et peale 45 km tahtsin paar pisarat poetada 😀 Mees muidugi muigas (loe: irvitas täiega) ainult 😀 Pakkusin, et sõidame tagasi koju ja panen tal midagi kruustangide vahele ja koju jõudes võtame ära, et mis tunne tal on 😀 Ta ei olnud väga vaimustunud sellest ideest 😛 Irvitas ainult minu pideva oigamise üle 😀

Seega otsustasin, et jookseme ühe tiiru ja loobun teisest tiirust rattaga. Jooksurajaga oli selline teema, et mu kallis mees jooksis koos minuga. Ta ei ole üldse jooksnud sellel aasta ja eelmisel aastal jooksis korra Kõva mehe jooksul. Aga see ei tähenda midagi… Närvi suutis ta mind siiski veidi ajada 😀 Nimelt suvatses ta mul pidevalt eest ära joosta 😛 Ja siis kobises, et ta ei oska nii aeglaselt joosta…. Aga, et võrdsus majas oleks 😀 Karma is a **** siis täna hommikul ta trepist üles alla ega liikunud eriti rõõmsalt ja niisamagi kõndimine oli väga puine ja vaevaline 😀 Läksin, väga armastava naisena, tema juurde ja tegin mõned päkale tõusud ja uurisin milles võiks tema probleem olla…… 😀

 

Jooksuraja kohta eriti hinnanguid anda ei oska, sest noh me jooksime valesti 😀 Aga selline tüüpiline mäest üles ja alla rada.

Ujumine…. vot siin on küll nüüd nii, et pekkis värk…. Olin selles suhtes kõige enesekindlam 😀 Noh, mis siis on? Teeme ära…. Alustame sellest, et kalipso on mulle täiega suureks jäänud… Nii, et seljast saan mega kiiresti ära ja selga saan ka turboga aga see ei ole ju kalipso peamine eesmärk…. Ujudes tuleb koguaeg külmavett juurde ja vahepeal tõmbab see kopsu ikka mõnuga kinni. Seega on aeg lotopileteid osta ja võimta hakata, sest lisaks uuele sadulale oleks ka uut kalipsot vaja. Panin kalipso lupstigi selga, noh ikka ilma igausguse venitamise ja pressimiseta. Neile, kes ei tea siis kalipsot venitatakse slega stiilis kümme minutit ja pärast pühid otsaeest higi ja näed välja nagu kiles sardell, millele on üritatud viinerikilet ümber tõmmata ja seda muide ilma liigsete liialdusteta 😀 ….Mina võiksin kuskil mingi kergemat sorti kiirusrekondi teha…

Vette minnes tekkis väike atakk aju ja kopsude vahel 😀 Selline kergemat sorti väike paanikahoog…. Hingasin sügavalt sisse ja ujusin edasi… Lõpuks hakkas midagi juba ujumise moodi isegi tulema aga avavees ujumist tuleb kõvasti harjutama hakata…. see hirm selle tumeda vee sügavuse üle tuleb ka ületada, pluss siis need kopsu kinni tõmbamised külma vee tõttu.

Ma vist polegi sellest sügavuse värgist rääkinud? Sellega on nii, et maalapsena olen terve elu ujunud ilma ujumisprillideta ja millalgi enne esimesi triatlone proovisin prillidega vette minna, ujusin järve kaugemasse otsa ja sain totaalse paanikahoo… Vaatad enda alla sügavusse ja sa näed ainult pimedust… sügavust, millest sa midagi ei hooma… Sa oled kõigist ja kõigest kaugel ja vastutad ise oma elu eest, sa tead, et sinu all on vähemalt 10 meetrit vett, enne kui põhi vastu tuleb… Selline kriipi värk, kus silme eete tulevad täpikesed ja aju jookseb kokku. See on paljude probleem tegelikult…. See hirm selle sügaviku ees… Meie Kailiga lisame siia juurde enda eriti lennuka kujutlusvõime ja vaatame pinevalt alla, et äkki kuskilt ujub mõni merineitsi või kaheksajala kombits tuleb haarama 😀  😀  😀   Naersime seda nalja triatleetide seminaril ka ja siis keegi neiu arvas, et põhjast kerkib üles laip ja näpud jäävad tema juustesse kinni 😀  😀  😀  😀   (raske on normaalne olla)

Ühesõnaga ujumine oli raske. Kui saan enda põhjendamatutest hirmudest üle siis vast ikka jõuan elusalt kaldale ka… oma graatsiline aga aeglase ujumistiiliga nagu treener ütles 😀  Õnneks vahepeal on poid ja supid ja päästepaadid, millest tohib kinni võtta ja oodata kuni kaine mõistus tagasi tuleb, et edasi ujuda saaks 😀

Nii, et tegelikult laias laastus oleks ma Otepääks täitsa valmis või kuidas Teile tundub? Teeme ära?!?! 😀

Päikest,

R

 



originaalpostitus

identicon
Kirjutan oma blogis sellest, kuidas üritan oma kolme põnni kõrvalt trenni teha ja tervislikult toituda, mõned võistlused ja eneseületused ka sekka loomulikult. Head lugemist!

Loe samast kategooriast

Peetri jooks. Tark ei torma, vaid jookseb kiiresti!

Foto: Maris Eelmine kolmapäeval oli mul kavas lõigutrenn, kus lõikude pikkused vähenesid iga ringiga, sest …