Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Palju õnne, Astrid Lindgren

Palju õnne, Astrid Lindgren

Kui küsida, kes on minu lemmikkirjanikud, siis kindlasti mainin ma suurepärast autorit, kes on vist enamikele eestlastele tuttav: Astrid Lindgren. Ma mäletan isegi seda, kuidas tema raamatuid lugedes mõtlesin, et kunagi ma kohtun temaga, ainult et… 2002. aastal ta suri. Tema raamatud ja lood elavad aga edasi. Kõlab väga klišeelikult, aga nii see ju on. Täna, 14. novembril, on Lindgreni 110. sünniaastapäev ja ma lihtsalt tahtsin tema sünnipäeva tähistamiseks tema tema raamatutele mõelda.

Kirjanikuna on ta kindlasti mu suureks eeskujuks. Just selles osas, et kuidas kirjutada lastele ning kuidas kirjutada lastele ka valusatest või keerulistest teemadest. Mitmed tema raamatud kuuluvad mu lemmikute hulka, kuigi mõni raamat muidugi rohkem, kui teine.

23601086_10214829335232307_182669371_o

Astrid Lindgrenile pühendatud leht mu märkmikus. Tsitaatide leidmine oli muide päris keeruline. Ingliskeelseid tsitaate oli rohkem kui küll, aga eestikeelsetega oli veidi raskem…

„Bullerby lapsed“ on kindlasti mu lemmik number üks. See raamat on nagu üks pehme soe tekk, mis endale ümber võtta ja minna siis seiklema maailma, kus kõik on tore ja armas. Pisike küla kolme taluga, lõputud mängud ja seiklused.

„Meisterdetektiiv Blomkvist“ tekitas muidugi unistuse endale ka selline Rooside sõja grupp kokku ajada ning Suurmõmmiku üle lahinguid pidada ja salakeelt rääkida. Eva-Lotta pagarist isa oli ka muidugi tore tegelane – no kellele ei meeldiks ringitormamise vahel pagarikojast läbi hüpata ja paar värsket saiakest endale põske pista?

„Mio, mu Mio“ ning kurb lugu üksikust poisist, kes leiab isa ja siis peab hakkama hoopis uut lahingut pidama, on mulle alati meeldinud. Lindudeks muudetud lapsed, imeilusa nimega hobune Miramis ning Jum-Jum ja teised seiklusekaaslased.

„Vahtramäe Emil“ on muidugi Mio looga võrreldes hoopis teine tera. Küll ma tahaksin ka nikerdamises sama osav olla, kui Emil lõpuks oli  aga nii palju ulakusi ei oleks ma vist küll suutnud kunagi välja mõelda. Ja see, et hobune kõdi kartis, oli minu jaoks ikka päris naljakas. Emili raamatud peaksid mul ka kõik olemas olema ja kui ma õigesti mäletan, siis vist kaks raamatut sai ostetud siis, kui emaga koos Rahvusraamatukogu raamatulaadale sattusime.

Teine raamat, mida ma mäletan, et ma kingiks sain (kas see oli äkki jõulukingiks?), on „Madlike“. Esimesena meenub mul sellest raamatust lugu, kuidas Liisbet endale herne ninna toppis ning muidugi ka väljend „Laku panni!“.

„Vennad Lõvisüdamed“ kõigub minu meelest kurbuse ja rõõmu vahel. Raamat algab laste surmaga. Aga see pole loo lõpp, vaid hoopis kõige algus. Nangijaala oli idülliline ja kaunis maa, kus tuleb ka küll omad lahingud pidada, kuid need pole ületamatud. Ma olen lugenud, et paljude (täiskasvanute) arvates peaks “Vennad Lõvisüdamed” vaat et keelatud raamat olema, sest lapsed ei tohi ju ometigi lugeda raamatut, kus põhiteemaks on surm. Lapsed olevat aga Lindgrenile kirjutanud ja teda selle raamatu eest tänanud.

„Röövlitütar Ronja“ ja „Pipi Pikksukk“ on mõlemad põneva ja julge tüdrukust peategelasega raamatud, kuigi lood on muidugi erinevad. Ronja on see metsik ja kangekaelne röövlitütar, kes hüppab üle kuristike, sõidab metshobustega ja kolib metsa elama. Ja Pipi on veel üks kangelane, keda täiskasvanud on tahtnud ära keelata, aga keda lapsed jumaldavad.

Jah… Lindgreni raamatud on põnevad, õpetlikud ja lihtsalt sõnukirjeldamatult hästi kirjutatud. Kõiki tema teoseid ei ole ma küll läbi lugenud (häbi-häbi), kuid võtan selle Eestisse jõudes ette. Raamatukogu riiulid juba ootavad mind endi vahele ekslema ning  „Britt-Mari puistab südant“ ja „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ on seejuures nimekirjad esimesed.

Tagged: astrid lindgren, kirjutamine, lugemine



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Pulmareis Disneylandi: 2. päev + Halloween

Disneylandi teine päev ongi käes! Holly ja Dion liikusid edasi Universalisse, kus on nimetatud filmikompanii …