Avaleht / Fotoblogid / #PHOTOPOST, PARIS and SHE

#PHOTOPOST, PARIS and SHE

image

Mul on selline imelik komme alustada kirjutamist ning siis ühel hetkel see ära katkestada. See tähendab, et mul jääb ühel hetkel hästi palju “drafte” ning tunne, et ma kirjutasin ainult hästi natukene, sest ma ei lõpetanud seda ju ära. Ja siis kui ma millegi pärast selleni tagasi jõuan, saan aru, et tegelikult tegin ma omajagu tööd tookord ära. Selle asemel, et kõike uuesti preagu kirjutama hakata, postitan siia kirjutise mida kirjutasin teel tagasi Islandile, kui Pariisist suvel tulin. Jah, ma olen just niisama kehv selles kõiges, et ma kirjutan siia suvest alles praegu. Aga mis sest ikka, eksole.

06/07/17
“Mu tee on mind toonud tagasi Pariisist Reykjaviki. Esimene juuli viis mind Eiffeli ja kõige muuga tutvuma ning kuues juuli tõi mind tagasi mu jää-ja-tule koju. Reykjaviki tagasi lendamine annab mulle alati mingisuguse teise tunde. Igakord, kui ma lennujaamas oodates näen enda lendu “Reykjavik” kirjutatuna, käib kehast soe kodutunne läbi. Mingisugune segamini tunne melanhoolsuse ning ilusa kurbusega. Ilmselt on siin paljugi teha selle esimese korraga, kui ma olin ametlikult Stockholm-Reykjavik lennule peaaegu kaks aastat tagasi oodatud ja millise ülevoolava õnnetunde see minus tekitas, kui ma hakkasin lennuki aknast Islandit nägema. Teine ja natukene sama palju on teha ilmselt ka selle korraga, kui ma aasta aega tagasi lahkuma pidin, otsekui mõttega, et jäädavalt ja kui katki selle mõtte reaalsus mind tegi. Õnneks tõi mind siia kõik tagasi. 


Seda kirjutades istun praegu lennukis, kõrvus on mängimas Bon Iver. Kui Pariisist õhku tõusime, oli taevasse õhtu jõudmas. Mida rohkem me Islandi poole jõuame, seda rohkem hakkab päikene paistma. Taevas on ülevalt vaadates kõik roosa ning läheb aina sügavroosamaks. Tunne vist on ka peaaegu sama, ainult selle vahega, et ma jään päikest ja soojust igatsema. Ma armastan seda kipitavat sooja torketunnet enda kehal, kui päikene taevas lagipähe kuumab. Viimasel päeval andis Pariis meile 34 kraadi sooja, mille üle ma kordagi nuriseda ei osanud, isegi mitte siis, kui ma mõtlesin, et ma mingitel hetkedel otsekohe ära sulan, sest ma ei lõpetanud tilkumist. Viis korda 24 tunni jooksul duši alla minna oli rohkem reegel kui erand. Viimane kord kui ma Prantsusmaal käisin, sain erandlikult samasugust ilma. Ainult selle vahega, et siis peatusin väikeses linnas kus mu maja ees kasvasid puu otsas virsikud ja need on kindlalt maailma parimad virsikud, mida ma söönud olen! 
Praeguseks hetkeks on päikene juba nii kõrgele tõusnud (kuigi Islandil on kell alles või juba 22:30) kuid päikene on aina kõrgemal. Ma armastan seda osa Islandi juures, kuidas suvel päikene magama ei jõua ning mina niisamuti, sest energiat on päikesevalgusega nõnda palju. Kahjuks jääb soojusest rohkem kui natukene puudu. 
Pariis oli täis tegusi. Et kõigest informatiivset ülevaadet anda, pean vist algusest alustama. Et endale ja teile mäletada.  Esiti läks meie lend hommikul päris varakult. Lendasime kell üks öösel ning kohale jõudsime kella kuueks hommikul, mis oli ideaalne, sest see andis meile võimaluse esimene päev ka reaalselt kohapeal veeta, mitte reisimisele. Tunnistama peab seda, et natukene unevaeguses olime küll aga selle oskasime me oskuslikult enda jaoks kohvi ja veiniga ära petta. Arutasime just praegu, et kõndisime iga päev 10 kilomeetrit ja mingitel päevadel ka natukene rohkem. Louvres üksi kõndisime kokku 7km. Seega kuue päeva jooksul kõndisime me kokku kuskil 80 kilomeetrit. Ma ei saa õelda, et mingi keha osa valutaks, aga pean tõdema, et kui fookus jalgadele panna, saab tunda, et nad on tavapärasest rohkem liikunud. Põhjus selleks on väga lihtne. Nimelt tahtsime me võimalikult palju näha ning lihtsalt Pariisi tänavatel jalutades andis selleks imelise võimaluse. Saime otsekui tunda, et me ei ole turistid võõras linnas, kuigi ära eksisime me küll piisavalt palju, et seda mitte uskuda. Enamikel kordadel me ei kasutanud ka kindlasti kõige lühemat teed sihtkohta jõudmiseks vaid rohkem mentaliteedil “sinnapoole-sealpool-kuskil”. Tagantjärele mõeldes ei saa küll millegi üle heita. 
Und jagus igasse uneaega ilmselgelt liiga vähe. Neli ja pool tundi oli niisamuti rohkem norm, kui haruldus. Me lihtsalt nautisime liiga palju öösel enda rõdul istumist, veini joomist, jutustades ning vaadates, kuidas Pariis magama suikub. Või kuidas vähemalt päike seda teeb. Inimesed sellega väga kaasa ei läinud, sest nagu suurlinnadele ikka, elu väga ei seisa ega maga. Alati kuskil midagi toimub ja juhtub. 
Pariisi minek oli parajalt spontaane otsus. Algas see kõik sellest, kui me üks päev Isoldiga koos tööl olime ja ta minu juurde sihikindlalt jalutas ja küsis: “Anni. Kas me kogume raha ja läheme reisima järgmine aasta või läheme kohe?” Mind tundes võite ilmselt lihtsalt aimata, et vastus oli rohkem kui mõtlemata ning kergelt tulnud lihtne: “Kohe.”
Esialgne plaan oli minna ja Itaalias kolada. Kui me ühel hetkel kohvikus kohtusime ja enda sõjaplaani pealkirjaga “Italia” valmistama hakkasime, mõistsime peale kohtumise lõppemist, et see võib kujuneda natukene keerulisemaks, kui me mõelnud ja tahtnud olime. Natukene liiga palju kiirustamist, natukene liiga palju raha ja natukene liiga vähe aega. Kõike oli liiga vähe. Ja natukene liiga palju. Isold oli just mantlit selga panemas ja kohvikust lahkumas, kui ma ütlesin, et “Viskame täringut. Avame lihtsalt odavlendude lehekülje ja läheme esimesse kohta mis on 1) odav ja 2) meile mõlemale meelepärane.
Nii sündiski meie reis Pariisi. Kolme minutiga peale kahetunnist Itaalia planeerimist. Asjad lähvad ikka alati niipidi, nagu nad minema peavad, mitte nii, nagu me neid planeerime. Vähemalt enamasti. Vähemalt suuremate asjadega. Niivõinaapidi. Eranditega muidugi. 

Meil oli Pariisis imeilus katusekorter kesklinnas, Eiffelile väga lähedal. Rõdult täitsa ei näinud, sest üks maja oli ees, aga tänaval sellest majast möödudes sai näha küll. Õhtul isegi veel paremini, kui ta tuledes välkus ja sätendas. Rõdult võis näha aga ka tulevihu pöörlemist. 
Kõige toredam ja ootamatum seik kogu Pariisi seikluste juures oli ilmselt imeline kokkusaamine mo imeilusa ning armsa Miinaga. Minu sõbrannaga, keda ma tean ja tunnen juba aaaastaid pikki, kuid Eestis elades ei kohtunud me liiga tihti sellepärast, et elasime teistes linnades. Kuid igakord Tallinnas olles me alati kohtusime, niiet minu viimased Eestis elamise aastad oli üksteise nägemine mitte liiga suur haruldus. Aga alates sellest, kui ma Reykjaviki kolisin, muutus see ilmselgelt keerulisemaks. Ilusa kokkusattumise tulemusena aga juhtus nii, et nii mina kui tema olime kahel päeval samal ajal Pariisis, niiet kui me Moneti muuseumi ees Pariisi kesklinnas kohtusime, oli tunne, nagu kohtuks Kadrioru pargis mitte Pariisis. Erinevates riikides elades on minu arust alati mingisugune ilus ilu sellel, kui reisides kolmandatesse sihtkohtadesse hakkad kohtuma enda sõpradega. Et kui ei saa kokku ühes või teises riigis, saate kolmandas. See muudab maailma möötmeid tunduvalt väikemaks väga kiiresti. Ja see on armas ja ilus tunne. Et see maakera ei olegi üks suur ja lai paik, kus saab ära kaduda. Tegelikult võib see ka väga väikene olla. Ja Miina, mo Miina on niivõrd armas ja ilus inimene, et ma hoiaks teda, kui ma ainult saaks, vist koguaeg enda lähedal! Olen teie peale kade, kes seda Tallinnas teha saavad!
Ühte, mida ma tajusin Pariisis olles (või Prantsusmaal üleüldiselt), et ajast jääb ilmselgelt puudu. Kõike on nii palju ja kõik on nii ilus. Arhitektuur, kultuur, inimesed, ühiskond, kombed… See tunne, kuidas enda maailmapilt jälle suureneb ja laieneb, sest jälle leiad midagi, mis on teistsugune ja millega enne kokku puutunud ei ole. Muuseumid tunduvad liialdades õelduna üleliigsed, sest tänaval kõndimine ning arhitektuuri vaadatates saab juba kultuurielamuse kätte. Tagantjärele vaadates mõistan ma kiirelt, et mu enamus pilte on tehtud kas 1) klassikaliselt inimestest 2) majadest. Ma ütlen, kui ma oleksin vähegi mõistlikuma mõtlemisega inimene, läheksin ma arhitektuuri õppima, sest mo arust on see nõnda ilus. Aga ma vist enamus aega ei suudaks otsustada ja teine pool ajast ei saaks matemaatilise poolega hakkama. Niiet, jääme enda liistude juurde, eks. 
Pariisi jään ma meenutama kella üheni öösel olevad väikesed keldripoed, kust sai alati veini osta. Südaööl eiffeli all istudes viinamarju süüa ja veini juua ning siis ootamatult kastepritsidega ligemärjaks saada. Keset tänavat valjusti ooperit laulda või vaikides lihtsalt seista ning imetleda linna. Inimesi. Elu. 
Mul on vedanud ka siin elus. Ma olen ütlemata õnnelik, sest ma olen endale leidnud siinpool ookeanit inimese, kellega ma saan ilmselgelt mägesi liigutada ja kes, nagu me omavahel õeldes naerame, omab sama “mental disorder”it nagu minagi. Nii palju rõõmu ja naeru ja naeru ja naeru. Nii kerge on end õnnelikuna tunda. Mu endale seatud eesmärk “having good time all the time” pole vist kunagi nii tõene tundunud, kui praegu iga päev ja tulevikus. 
Aitäh, ilus Pariis. Aitäh kõrval tänavas olev väikene pagariäri hommikuste värskete crossiantidega. Aitäh üle tee olev värskete puuviljade turg, kus ma sain hommikul pidžaamaga apelsine ja õunu osta. Aitäh prantslased, et te teete nii head veini ja müüte seda veega võrdse hinnaga. Aitäh soe Prantsusmaa päike. Aitäh, kunst. Aitäh.” Vot selline oli minu Prantsusmaa postitus mitu kuud tagasi peaaegu, et valmis kirjutatud. Oli vaja ainult natukene viimistleda ja juurde lisada. Aga nüüd sai ta tehtud.  Vahepeal käisin ma ka Eestis. Ja kui ma Eestist tagasi tulin, otsusasime me Isoldiga, et on aeg uuesti minna ja läheme kahe nädala pärast Šotimaale. Tema esimene, minu teine. Olen väga õnnelik ja elevil. Süda põksub alati natukene kiiremini, kui mõte selleni läheb. Ja viimasel ajal läheb väga tihti. 
Ma loodan, et teil on kõik hästi ja ilus.  image image image image image image image image image image image image image image image image image image image image imageimageimageimage image

originaalpostitus

Young moment collector and (fashion) photographer's notebook- daily photos of work, life in Iceland/Estonia and emotions.

Loe samast kategooriast

Jesper – vastsündinute pildistamine Tartus

Pisike Jesper oli 12 päeva uus(kas pole mitte ülilahe nimi?), kui ta minu juurde jõudis, …