Avaleht / Elu / Elulised blogid / Pisiasjad, mis teevad rõõmu

Pisiasjad, mis teevad rõõmu

Ongi puhkusega selleks aastaks ühelpool. Kui peaks tekkima hädaolukord ja vabu päevi vaja peaks minema, saan kasutusele võtta lastepäevad. Neid peaks nädalajagu välja venitama. Eelmisel aastal kulusid need kenasti ära, kui oli vaja üsna ootamatult Saksamaale auto järgi minna. Üldjuhul ma neid kasutama ei kipu, sest ei tasu lihtsalt ära. Tööl on kasulikum olla.

Olin Stigile eile lubanud, et lähme metsa mustikale ja võtan ta kaasa. Hakkas aga sadama ja ei tulnud sellest plaanist välja midagi. Selle eest võtsin kätte Eveliisilt saadud (ostetud) lasteraamatu “Tilluke Deliisa ja torukoll” ja küsisin Meenalt ja Stigilt, kas nad sooviksid, et neile seda ette loen. Kohe võeti kohad sisse – üks vasakule, teine paremale, mina keskel – ja hakkasin pihta. Kui ma tavaliselt loen ühe peatüki õhtu kohta, siis eile paluti lugeda ka teine ja siis kolmaski. Põnev ja naljakas oli. Eks ma lugesin ka ikka väga kaasahaaravalt, mitte kuivalt. Vahepeal kontrollisin, kas viiene ja üheksane saavad sisust ühtemoodi ikka aru, seletasin mõnda kohta süvitsi ja nalja-naeru oli omaajagu. Stig soovis kohe vanaema WC-s katsetada, kas temaga ka keegi torukoll juttu puhuma tuleb. Vanaemal on ka nimelt WC-s seinakapp ja torud on ka.

Täna neljanda peatükini ei jõudnudki, sest Stig ei olnud unustanud lubadust mustikametsa minna ja õhtuks oli kõik see mees nii väsinud, raamat ei tulnud kellegile enam meeldegi.

Hommikul vara käis ta mulle juba peale, hea et hommikukohvi ära juua lubas. Sõime hommkust, tegin talle tomativõileivagi kaasa ja läksime. Keegi teine kaasa ei kippunud, kaua sedagi aega enam on, kui Stig nõus ükskõik kuhu kaasa tulema on. Seega tuli minna.

Esimese asjana metsa jõudes pani Stig oma võileiva nahka, sõi mustikaid peale ja veeres mul igal võimalusel jalus ja sõkkus mustikaid lõdiks. Rakendasin teda tööle ja palusin karpe tuua, kaani peale panna karpidele ja tekitasin temas tunde, et ta on mul asendamatu.

Lõpuks saime kokku 8 500 grammist karpi mustikaid talveks pudru peale panekuks. Kui nüüd veel mõned korrad keegi mu metsa veaks, oleks juba väga hea ja kui enam ei jõuagi, siis ei juhtu ka midagi. Mustikaid on metsas palju, ainult mine ja nopi kokku, puhas tervis.

Käed on mul mustikatest puhta nässus, õnneks sain rohelise tule ja võin mõnda aega kodus edasi tööd teha, ei pea muretsema, kuidas käed korda saada ja jääb 2 tundi päevas puhast aega, mis muidu tööle ja koju sõiduks kuluks. Ja mis mind eriti rõõmustab, ma pole kolm päeva sentigi kulutanud.



originaalpostitus

identicon
Ema, viis last ja elu maal. Mured ja rõõmud.

Loe samast kategooriast

Noarootsi kohvikuteõhtu 2018

Enne kui ma saan kirjutada meie perepuhkusest Peipsi ääres, pean kirja panema hoopis minu ja …