Avaleht / DIY / DIY blogid / Prillidest priiks – operatsioon

Prillidest priiks – operatsioon

20180725_114330

17. juuli 2018, üks selle suve kuumadest päevadest. Termomeeter köögiakna taga näitas juba kell 9 hommikul 30 kraadi sooja. Tõusin enne teisi ja sättisin end valmis. Süda peksles rinnus, ärevus oli suur. Soovisin, et see kõik oleks juba läbi. Et oleks juba hetk, mil astun kodumaja ees taksost välja, tulen tuppa ja näen oma silmadega oma pereliikmeid. Kuid ei, oli hommik, riburada mööda tõusid ka teised ja peagi sättisin end trollile minema.

Värskes õhus oli enesetunne pisut parem. Väljas oli juba kell 10 väga palav. KSA-sse jõudsin 10:25, umbes 20 minutit enne mulle määratud protseduuri aega. Enne KSA-sse minemist jalutasin veel aja parajaks tegemiseks selle läheduses ringi ja lihtsalt vaatasin ümbrust – puid, maju, inimesi. Püüdsin meelde jätta, kuidas ma näen prillidega, et oleks hiljem hea võrrelda.

KSA-sse jõudes võtsid mind vastu kaks optometristi-klienditeenindajat. Mult võeti allkiri privaatsuspoliitika lehele ja siis vaadati silmad veel kord üle. Siis paluti natuke oodata, võisin võtta smuutit ja mahla, kuid ma ei soovinud. Ühel hetkel kutsus optometrist Kadri mind ühte kõrvalkabinetti, kus sain valida endale päikeseprillid. Valik oli suur – umbes 12 paari. Enamus plastmassist raamidega. Kui ütlesin Kadrile, et eelistan metallraame, siis tõi ta mulle kusagilt veel 6 paari. Ja voilaa – nende seast oma lemmiku leidsingi! Sain Kadrilt teada, et lisaks on need prillid sellest valikust ainsana polariseerivate klaasidega. Seega oli valik tehtud.

Päikeseprillide valimisele järgnes ebameeldivam osa – ravimid. Kadri rääkis mulle eelnevalt pikalt ja laialt, mis mind täna ees ootab, milliseid ravimeid/tilku pean protseduurijärgselt ja kui kaua/kui palju korraga pean tarvitama. Sain ka vastavasisulise infovoldiku, kuhu kirjutasin Kadri jutust veel lisainfot juurde. Kuna olin talle eelnevalt rääkinud, et närv on sees ja süda peksab, seega ilmselt kuluks pisut rahustit ära, pidingi järgmise sammuna sisse võtma pool Xanaxi tabletti  ja veel 3 kapslit vajalikke ravimeid. Oh jah, kapslid on minu jaoks üks suur peavalu, kuid Kadri oli nii kena ja tõi mulle pudelikese nii apelinimahla kui ka virsikusmuutit, et need tüütud jubinad ikka alla saaks saadetud. Seejärel oligi Kadri poolt kõik ja ta saatis mind dr. Haaveli ukse taha opile minekut ootama.

Närv oli sees, kuid mitte enam nii väga. Dr. Haavel vaatas esmalt oma kabinetis mu silmad veel kord üle ja rääkis, mis opil saama hakkab, kaua kestab, näitas, kuidas näen täna peale oppi, kuidas paari päeva pärast ja kuidas kuu aja pärast. Ütleme nii, et kui kuu aja pärast lubatav nägemisteravus (mis hetkel tundus prillidegagi kui kirbukiri) silme ees ja Xanax sees, oli juba kindlam tunne opitoa ukse taha ootama siirduda.

Peagi tuli opi assistent, kes aitas mulle spetsiaalse ülkonna selga, pani mütsi pähe ning juhatas mind opituppa. Opituba oli hämar, suurt ma sellest ei mäleta. Minu tähelepanu oli pööratud ainult laserile ja toolile, kuhu pidin pikali heitma. Ok, oli nats imelik küll. Nagu istuks hambaarsti tooli, kuid siiski mitte. Pea tuli teatud lohku sättida, nii et silmad jäid otse aparaadi alla. Ega väga millelegi ei jõudnud mõelda, assistent hakkas kohe askeldama ja igasugu tilku mulle silma panema. Olen elus pidanud väga vähe silmatilku kasutama ja nüüd oli eriti rõve see, et keegi teine ja nii palju neid sulle silma paneb. Selgus, et laurefleks on mul väga tugev. Seega, jumal tänatud, et opil kasutatakse lauhoidjat, mis lihtsalt ei lase ilma pilgutada. Lauhoidja oligi mu järgmine hirm. Selle paigaldas juba dr. Haavel ise. Ja üllatus-üllatus, selle paigaldamine polnud isegi minusuguse nõrganärvilise jaoks mitte midagi hullu. Naks ja valmis. Sain arstilt veel kiitagi, et nii kiiresti lasin selle paika sättida. No ma ei tea, olin nagu olin, spetsiaalselt ma selleks küll midagi ei teinud. Edasi oli mul ainult üks kohustus – vaadata rohelist laseritäppi. Nojah, ega seal midagi muud väga vaadata ju polnudki. Kuigi arsti sõnade kohaselt olevat mõnel seal paljugi vaadata, silma käivat siia-sinna. Mingi hetk sain ka kiita eeskujuliku laserijälgimise eest 😀

Tegelt oli ka natuke põnev jälgida, mis toimub. Alustati paremast silmast, vasak plaasterdati kinni. Algul oli rohline laseritäpp suht udune. Mingi hetk läks nägemine väga vesiseks – ilmselt pandi tumestavat tilka. Läbi vee oli ka huvitav vaadata – laseritäpp valgus justkui laiali. Mingi hetk arst tõmbas nagu mingi valge asjaga – siuh-  üle silma. Ja siis  – eelnevalt arst hoiatas ka ette – hakkas laser tööle. Tundsin jubedat kärsahaisu. Muud ei midagi. Ei valu ega ka mitte ebamugavust. Kui laser oli töö lõpetanud, toimetas arst veel silmaga igat moodi edasi. Kord oli laserituluke udune, siis jälle väga selge, vahepeal oli aga tunne nagu vaataks kaleidoskoopi. Mingi hetk polnud midagi näha, ainult ühtlane valge valgus. Selle kohta arst eelnevalt seletas, et siis paneb ta midagi silma peale ja siis olevat tunne nagu silm oleks kinni. Aga ka see polnud ebamugav. Lõpuks pani arst silmale kaitseläätse ja oligi kõik. Läätse panemise hetke ma ära ei tabanud, ei tundnud. Parem silm tehtud, asuti vasaku kallale. Paremale pandi plaaster. Kokkuvõttes võin öelda, et hirm oli täiesti asjata. Kogu protsess oli mõnel hetkel pisut ebamugav, kuid täiesti talutav. Kui opilaualt püsti tõusin, küsis arst, kas seinal olevaid numbreid näen. Nägin küll, kuid mitte selgelt. Kuid see olevatki okei. Nägemine on uduselt selge.

 

 



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Nipp: Söögisooda

Mõned aastad tagasi mõtlesin, miks üldse inimestel kodus see sooda olemas on. Milleks seda kasutatakse? …