Avaleht / Eesti / Poliitblogid / Punase propaganda musternäide: Ilmar Raagi artikkel islamist

Punase propaganda musternäide: Ilmar Raagi artikkel islamist

image Ilmar Raag avaldas Postimehes 10.06.2017. artikli pealkirjaga: “Kes on õige moslem?”[1]. Artikli eesmärk oli distanseerida islamit terrorismist ning näidata, et tegelikult on tegemist rahumeelse religiooniga. Artikkel oli võrdlemisi pikk ning intelligentne, edastades lugejale palju fakte ning analüüsides islamiga seotud ajaloolisi sündmusi. Selline lähenemine sümpatiseerib kindlasti lugejale, kellele Ilmar Raag demonstreeris oma teadmisi antud valdkonnast, andis palju uut informatsiooni ning positiivse sõnumi islami osas. Islamiga mitte kursis olev lugena sai kindlasti palju mõtlemisainet ning suure tõenäosusega langes sinna peidetud multikulti propaganda ohvriks. Sellise stiiliga – faktirohke ning soliidne, samas sisutühi ning ideoloogiliselt kallutatud – artikleid ilmus NSV Liidu päevil palju. Ka tol korral jagunesid punased demagoogid kahte leeri, ühed robustsed ja ülbed sõimurid, kes ühtegi argumenti kasutamata sõimasid konservatiive ja tervemõistuslikke inimesi fašistideks (tänapäevast parised, lobjakased ja tamburid) ning teised, soliidsed ja intelligentsed propagandistid, kes koostasid vastavaid tekste haritumale lugejaskonnale, selle viimase tänapäevast prototüüpi esindab väga hästi Ilmar Raag. Analüüsime nüüd Raagi vägagi hästi kirjutatud artiklit detailselt ning vaatame kas tema poolt esitatud argumentatsioon tõestab ära lõppteesi, mille kohaselt ei ole islamis midagi vägivaldset ning kõik seal toimuv on relatiivne, sõltudes iga moslemi enda soovidest. Raag veetis kaheksa kuud Malis ÜRO rahuvalvemissioonil (ainult üks islami riik maailmas paljude hulgast) ning tegi selle baasilt ammendavaid järeldusi. Raag toob oma artiklis esile, et kaks kohalikku külameest Malis olla rääkinud: “Ei ole erinevaid islameid. See, millest nemad [džihadistid] räägivad, see ei ole islam. Islam õpetab alandlikkust. Vaata, näiteks meie Prohvet oli alguses lihtne karjus. Ja tead, tal oli juudist naaber, kes iga hommikul viskas tema ukse ette prahti. Aga Prohvet korjas selle alati rahulikult üles ja viis prügimäele. Ja siis ükskord ei olnud Prohveti ukse taga enam prahti. Ei olnud ka järgmisel päeval. Kui nädal oli niimoodi möödunud, siis läks Prohvet oma naabrit vaatama. Õnnetu juut lebas haigena voodis. Prohvet nägi seda ja hakkas tema eest hoolitsema. Juut oli sellest nii liigutatud, et vahetas usku.“  [Kusjuures see lugu on tõenäoliselt kellegi poolt välja mõeldud muinasjutt, islami teadlased seda ei kinnita. TÜ islami teadlane Üllar Peterson teadis esile tuua vaid loo, kus keegi kuraishiidist Muhamedi kaashõimlane talle mingit rämpsu pähe viskas sest Muhamedi kui isehakanud usukuulutajat kiusati alguses tugevalt selle tegevuse eest taga.] Ja siis jätkas teine külamees: „Need džihadistid on lihtsalt noored pätid, kes ei tea koraanist midagi“. Siis ütles jälle esimene: „Kui me tervitame üksteist, siis me ütleme „As salam aleikum“ – „Rahu olgu Su peal“. Aga Allah ongi rahu allikas. Koraan ütleb: „Kui nad valivad rahu, tehke teie sama moodi.“ (Koraan 8:61). Rahu on islami eesmärk, aga mida nemad [džihadistid] teevad…?“ Raag põhjendab kahe suvalise külamehe poolt öeldud paari lausega ning ühe koraani ajaadiga ära misasi on islam? Nende kahe tegelase sõnad on vaid nende subjektiivne seisukoht, mille baasilt kindlasti ei saa teha ammendavaid järeldusi islami kohta – eriti veel arvestades asjaolu, et need kaks, nagu paljud moslemid üle ilma, ei pruugi islamist eriti midagi teada. Et inimene on islami ühiskonnas üles kasvanud ei tähenda, et ta islami alustest põhjalikumalt midagi teaks, täpselt samamoodi nagu Euroopas on palju inimesi, kes end ise kristlasteks peavad, ilma et nad kunagi piiblit lugenud oleks või süvenenud selle religiooni ajaloolisse arengusse. Samuti ei ole kompetentne võtta Koraanist välja üksikuid lauseid, selliselt võib tõestada midaiganes, mis ongi vasakaktivistide meelisteguviis. Tegelikkuses on koraan aga väga pikk ja keeruline raamat, mida tuleb mõista tervikuna ja iga inimene, kes natukenegi islami asjadega kursis on – mida Raag ilmselgelt pole – peaks teadma, et koraani lugemisel kehtib tühistamise ja asendamise põhimõte, mille kohaselt hilisemad “ilmutused” tühistavad eelnevad, siin sellest pikemalt (väljavõte minu raamatust “Poliitilisi Mõtisklusi”): Koraani kronoloogiliselt viimased ilmutused (peamiselt suurad[2] 5, 9 jt) on määrava tähtsusega suhtumises mittemuslimitesse, sest Koraani seletanud islamiõpetlaste sõnul tühistavad hilisemad ilmutused varasema „mõõduka islami“ seisukohad ja asendavad need uute põhimõtetega.[3] TÜ islami teadlane Üllar Peterson toob rangelt esile, et tühistamise ja asendamise (ar. k. al-na ̄sikh wa al-mansu ̄kh, lühendatuna naskh) põhimõtte tundmine on möödapääsmatu Koraani käsitlemisel nii keskaegsete kui tänapäevaste islamiõpetlaste arvates, sest vaid nii saab selgitada asjaolu, miks Koraan eri kohtades ühte ja sama asja kiidab, lubab või keelab (näiteks vein[4]) või esitab diametraalselt erinevaid seisukohti (näiteks uskmatute, juutide, kristlaste kohta).[5] Seega algab islami riigiõiguse seisukohalt suhtumine teiseusulistesse Koraanis tõepoolest suure tolerantsusega Meka perioodil (610-622), mil Muhamedil polnud võimu ja ta oli jutlustajana põlu all, järkjärgult Mediina perioodil (622-624) pidevalt karmimaks muutudes, sedamööda kuidas Muhamed aina poliitilist võimu omandas, kuni Koraani viimaste ilmutusteni (628-632) ajaatide 9.5, 9.29 ja mitmete teiste näol, mis tühistavad üle saja eelneva ajaadi sisu, sätestades lepitamatu vaenu teiseusulistega nende poliitilise allumiseni muslimitele.[6] Suuras nr. üheksa on antud käsk võidelda kõigi mittemuslimitega seni, kuni nood kas võtavad vastu islami usu või tunnistavad muslimite ülemvõimu. Sõda islamile allumatute uskmatute vastu, olgu need paganad või raamaturahvas, muutub nüüd islamikogukonna kohustuslikuks ettevõtmiseks[7]. Siin otsetõlked mõndadest agressiivsetest koraanikohtadest: 98:6 Need, kes islami eemale tõukavad “on halvimad loodud olendite hulgast” 47:4 “Kui sõjas on teie vastas uskmatud, siis raiuge neilt pead” (siit tuleb ka tihe peade maha nülgimine, mida nad meile oma hukkamisvideodes pidevalt demonstreerivad) 9:73 “Sina, prohvet! Võitle uskmatute ja silmakirjatsejatega, ära halasta nendele. Nende elupaigaks saab põrgu, mis on väga halb sihtkont” 9:123 “Teie, usklikud! Võidelge uskmatutega … “ 9:29 & 8:39 “Võidelge uskmatutega, kuni nad lõpetavad usklike eksitamise ja hakkavad kummardama ainuüksi jumalat” 9:5 “Tapke ebajumalateenijad, kus aga saate” 2:191 “Tapke neid, kus iganes nendega kokku puutute … ” Petersoni sõnutsi võib lõputult imestada nende tänapäevaste islamiapoloogide üle, kes ennast sadadest koraanikommentaatoritest ja islamiõiguse tunnustatud asjatundjatest targemaks peavad ja mingit propagandistlikku koraani-tolerantsi-teadust arendavad, vaikides tühistamise põhimõttest, ning esitades Koraanis leiduvaid rahumeelseid, kuid õiguslikus mõttes tühistatud ajaate õigusjõuliste pähe. Nüüd meenutame veel äsja mainitud külamehe tsitaati, et „need džihadistid on lihtsalt noored pätid, kes ei tea koraanist midagi“. Antud juhul on aga just külamees see, kes ei tea Koraanist midagi. Ülal toodud tekstist sai juba selgeks, et Koraan õpetab just vägivalda. Ja vahepeal on juba kõik vähegi tõsiselt võetavad islami teadlased (kes kõik, erinevalt Raagist, räägivad araabia keelt ning on koraani koos teiste islami alustekstidega ise lugenud) nentinud, et džihadistid viivad koraani ellu sõna-sõnalt. Raag võiks näiteks tutvust teha Tallinna Ülikoolis töötava, maailma juhtivaima araabia keele professori Otto Jastrowiga[8], kes ütles 2011. a. veebruaris Eesti Päevalehele, kohe Araabia kevade puhkedes, et muutusi see endaga kaasa ei too sest islam ja demokraatia ei sobi kokku[9]. 2015. a. veebruaris lisas ta ERRile antud intervjuus: “Lääne riikide juhid on korduvalt väitnud, et ISISel ei ole mingit seost islamiga, mis olla rahumeelne usk, kuid see ei vasta tõele, vastupidi, ISIS on kõige puhtam islami usu väljendus … “[10]. Mis puudutab äsja esile toodud väidet, et islam olla juutluse suhtes sõbralik religioon, ja sellest isegi veel sõbralikum, siis see on eriti diletantlik, näidates veelkord Raagi teadmatust antud valdkonnas ning tõestades tema puhtalt propagandistlikke eesmärke. Iga inimene, kes vähegi islami algusaegadega kursis on, teab järgnevat (väljavõte minu raamatust “Poliitilisi Mõtisklusi”): Miks oli Muhamed algul ka juutide ja kristlastega sõbralik? Sest islam on ju kopeeritud judaismi pealt. Prohvet Muhamed oli kaupmehena tutvunud oma rännakutel judaismi ja kristlusega, saades aru seejuures araabia rahva primitiivsusest. Sellepärast nimetatakse ka islamit – juutluse ja kristluse kõrval – abraamiliseks religiooniks. Aabrahm oli teatavasti juutide esiisa, kellel moslemite ja araablastega mingit pistmist ei ole, kuid prohvet Muhamed kuulutas Aabrahami omavoliliselt ka mosltemite esiisaks, nagu võttis “oma käsutusse” ka juutide prohvet Moosese. Alguses palvetasid ka moslemid näoga Jeruusalemma poole, kuid teisel hidžra[11] aastal andis Muhamed neile korralduse pöörata nägu Meka suunas, kuhu Abraham ja tema poeg Ismael olid islami legendi järgi ehitanud esimese Kaaba – tegelikkuses on see vale, Kaaba on seal alati seisnud must kivi, mida araablaste hõimud palvetasid juba enne islami teket. Muhamed lihtsalt vallutas selle koos Meka linnaga 630. aastal, misjärel andis sellele kivile omale sobiliku tähenduse ning ajas juudid linnast välja[12]. Muhamed süüdistas juute selles, et need on taganenud oma esiisa Aabrahami monoteismist, juudid aga keeldusid tunnustamast Muhamedi Saadikuna, kes oleks tähenduselt võrdne Aabrahami, Moosese ja Jeesusega.[13] Peale neid sündmusi Mekas hakkas moslemite seas levima suur juudiviha, mis ka Koraani ankurdati. Seda kinnitavad ajaadid: 2.87-99; 2.105; 3.119; 3.186-187; 5.82; 2.145; 5.49; 5.57; 45.16-19 jne, kus muu hulgas nimetatakse juute ahvideks ja sigadeks. Samuti kubisevad juudivaenust ka muud islami alusallikad (koraanikommentaarid, sunna, islami ajalookirjutus).[14] Tuntud USA islami teadlane Rober Spencer räägib meile oma raamatus mitmest seigast Muhammedi ja juutide vahel. Näiteks kord ratsutas prohvet Muhammed vaherahu sõlminud Qainuqāʿ juudi hõimu turuplatsile ning teatas: “Oo juudid, teadke, et teile saab osaks säärane Jumala kättemaks nagu Quraysh’i hõimule, kui te muslimiteks ei hakka. Teadke, et mina olen läkitatud prohvet – nii ongi märgitud teie pühakirjades ja Jumala pühas leppes teiega”. Juudid aga ei kuulanud teda, mispeale neid piirati, kuni nad ikkagi alla andsid. Siis leidis prohvet omale uue sihtmärgi, juudi soost luuletaja Ka’b ibn al-‘Ashrafti näol, kes olla “koostanud suguihast kantud solvavaid värsse muslimi naiste kohta”. Muhammed laskis oma jüngril nimetatud luuletaja mõrvata, peale mida väljastas järgmise käsu: “Tapke kõik juudid, kes teie kätte langevad”.[15] Edasi läheb Raag džihaadi mõiste juurde, seletades küll ilusasti suure ja väikese džihaadi vahet, tuues siis esile ühe koha koraanist ja ühe hadithi (prohveti ütlus), mille kohaselt jällegi ei käse islam kindlasti kedagi rünnata, sätestades vaid enesekaitse doktriini. Ka siin toimib Raag täpselt samamoodi nagu varem, võttes paar üksikut lauset kontekstist välja, tehes selle baasilt ammendava järeluse. Põhjalik džihaadi käsitlus oleks väga pikk, mida siinkohal esile tooma ei hakka, kellel huvi leiate selle minu raamatust „Poliitilisi Mõtisklusi“, peatüki „Džihaad“ alt. Lühidalt kokkuvõetuna on džihaad islami viie ametliku usualause (usk Allahisse ja Muhamedi prohvetlusse, palvetamine, palveränd, paast ning kogutud vara puhastamine usumaksu näol) kõrval kuues, mitteametlik usualus, mis muu kõrval sätestab siiski islami levitamise kohustuse mõõga abil. Mis puudutab Raagi poolt esitatud ajaati 2:190: „Võidelge Jumala teel nende vastu, kes võitlevad teiega, aga ärge rünnake ise“, siis sellest sai juba eelnevalt räägitud, et tegemist on algusaegade „ilmutusega“, mille tühistavad hilisemad, mis sätestavad leppimatu vaenu uskmatutega. Mis puudutab Raagi poolt esile toodud hadithi, et „moslem, kes valab moslemitega rahus elava mittemoslemi verd, ei pääse paradiisi“, siis see on vaid üks, jällegi kontekstist välja võetud hadith paljude teiste kõrval, mis sätestavad teisusuliste ja uskmatute islamile alistamise kohustuse. TÜ islami teadlane Üllar Peterson, kes on kogu sunna (hadithide kogumik) läbi töötanud, toob esile, et džihaadi, paradiisi ja märtriteema lühimaid ja samas tabavamaid kokkuvõtteid sunnas on Muhamedi ütlus “Võtke teatavaks – paradiis on mõõkade varjus!” (al-Bukha ̄r ̄ı 1997: IV, 63, nr 2818; sarnane: 134, nr 2966). Ning sellist usumärterlusekiitust on täis ka teised islami alustekstid, arvukalt on seda koraanikommentaarides ja ajalootöödes, usumärterlust kiidavad ohtrasti ka islamiõiguse tööd – siinkohal nendib aga Peterson, et ka lühiülevaade sellest temaatikast nõuaks kümnete tööde sadade kohtade üleslugemist.[16] Islami nimel sõdimist ässitatakse rohkesti suurades 2-4 ja 8 ning sõnaselgelt seotakse muslimite paradiisisaamine märterlusega: kui Meka perioodil (610-622) toob Koraan ära iharaid paradiisikirjeldusi (55.46-78; 56.8-40 ja mitmed teised kohad), siis nüüd, Mediina sellel perioodil (622-624) selgub, et sinna ihaldatud paradiisi pääsevad islami nimel langenud (3.142-143, 4.69-76, 57.21-22); veelgi enam – kiidetakse islami eest lahingus hukkunud muslimeid (2.154, 4.74, 9.111, 47.4-6).[17] Ajakiri Imeline Ajalugu vahendab meile šiia muslimite kohta, milles tuuakse konkreetselt esile, et nende traditsioonis on märtrisurm pärit juba islami algusaegadest. Aastal 680 ohverdas üks šiia islami suurkujusid, imaam Hussein end võitluses vaenlase sõjaväe vastu. Alates sellest on märtrisurm šiia muslimitele privileeg. Sellepärast on šiiitlik terroriorganisatsioon Hizbullah eneseõhkijate poolest ka nii hästi tuntud.[18] Edasi kasutab Raag tüüpilist vasakdemagoogide trikki, üritades vett sogada sellega, et on palju erinevaid islami suundi ja šariaadi tõlgendamise vorme. Ta ütleb, et suhteliselt kerge vaevaga võib internetist leida üle 20 islami haru, kellest igal ühel on oma nägemus ning sama mitmekesisus valitseb šariaadi tõlgendamisel: „Isegi kui algselt oli tegemist ühe reeglite kogumikuga, siis juba keskajal arenesid välja erinevate jurisdiktsioonide koolkonnad. Seega, kui keegi ütleb, et kusagil rakendatakse sharia-seadusi, siis tuleb kõigepealt küsida, millisest õiguslikust koolkonnast nad sel puhul lähtuvad.“ Islami usulahke on tõesti palju, kuid mida selle esile toomine muutma peaks? Mitte midagi. Täiesti sisutühi argument. Teiseks, vaatamata asjaolule, et islamil palju harusid on, moodustavad sunniidid ikkagi määrava enamuse, 90 %, kujundades seega kogu islami näo enda järgi. Teine suurem islami vool, šiiidid, moodustab 10 % moslemite koguarvust. Seega teiste islami usulahkude jaoks tegelikult ruumi ei jäägi, vaid kõik need üle kahekümne erineva voolu on šiiitide alamsektid (sunniitide hulgas alamsekte pole, võib olla erinevusi ainult õiguskoolkondades), kellest paljusid tegelikult ei loetagi enam islami alla kuuluvaks sest nende poolt ise välja mõeldud õpetus erineb juba liiga palju islamist. See heietamine islami lahkudest, mille kohaselt olla islam salliv ja mitmekesine, on järjekordne propagandist-demagoogide poolt välja mõeldud muinasjutt, mis tegelikkuses ei tõesta midagi. Mis puudutab seda, et ka šariaadil on mitu tõlgendusvormi (neli suuremat), siis see on tõsi, kuid jällegi sisutu argument, sest šariaadi iga tõlgendusvorm on vastuolus Euroopa õiguspraktikaga, meile ei sobi šariaat mitte üheski oma vormis ning šariaadi jälgimine on ilmselge märk inimese vaimsest piiratusest, rumalusest ning ajupesust. Šariaadi eri koolkonnad vaidlevad omavahel vaid pisiasjade üle, kuid õpetuse olulised kohad, mis sunnivad moslemeid teiseusulisi ründama, eirama euroopalikke väärtusi ja garanteerima islami konserveerituse (et ta ei saaks moderniseeruda), on kõik samad. Edasi üritab Raag seletada midagi teemal poliitiline islam. Raag väidab, et nüüdisaegse poliitilise islami alguseks tuleb lugeda koloniaalimpeeriumite lagunemisaja, mille tulemil – kui Türgi näitas ilmaliku riigi võimalikkust ja ka panarabism oli moderniseerumas – hakkasid sunniitide seas arenema konservatiivsed äärmusliikumised nagu vahabism ja salafism. Esiteks näitab asjaolu, et moderniseerumine tekitas islami maailmas tugeva radikaalse vastureaktsiooni, suurepäraselt ju seda, et islam ja moderniseerumine ei sobi kokku. Teiseks, väide, et poliitiline islam tekkis koloniaalimpeeriumide lagunemisajal, ei pea paika. Poliitiline islam tekkis kohe islami tekkimisega sest klassikalise islami džihaadi kontseptsioon on lahutamatult seotud riigikontseptsiooniga. Petersoni sõnutsi on klassikalise riigikontseptsiooni aluseks eeldus, et islam on universaalne usk, sest prohvet Muhamed oli inimkonnale Jumalalt (ar. k. Allâh) saadetud prohvet, kes kinnitab eelnenud prohvetite (enamus Piiblis mainitud) sõnumit ning juhib inimkonna, mis vahepeal on eksiteele sattunud eelnevate prohvetite sõnumi moonutamise pärast – tehes Allahi poolt ilmutatud pühakirjadesse meelevaldseid lisandusi – tagasi õigele teele. Seega on islam universaalne usk ning peab hõlmama kogu Universumit, ja kui vaja, siis peab see hõlmamine toimuma jõudu kasutades.[19] See tõe kuulutamine toimub pingutuse e. džihaadi käigus. Selle käigus allaheitjad – muslimid – heidavad alla, st islamistavad, tõe kuulutamise ja õigluse kehtestamise kaudu ülejäänud maailma. Et mitte-islami alade (dār al-harb – sõjatallermaa) muutmine dār al-islāmiks (islami ala) toimub islamis pingutuse – džihaadi käigus ja abil, sellele ei vaidle vastu ka rahumeelseimad muslimid.[20] Ehk siis vasakpropagandistide pidevalt korrutatud väide, et islamil pole midagi pistmist radikaalse islamiga, on vale. Tegelikkuses ei ole radikaalset islamit võimalik eristada islamist sest radikaalne islam ongi puhas islam! Mis muidugi ei tähenda, et kõik moslemid terroristid oleksid, otseste terroristide hulk moslemite hulgas, kes prohveti õpetust sõna-sõnalt ellu viivad, on vaid 3-5 %, mis on umbes 70 miljonit inimest üle maailma. Seega piisav, et tekitada palju pahandust, nagu juba ka Euroopas igapäevaselt näha on. Teiseks, vaatamata asjaolule, et ülejäänud moslemid ei pruugi olla otseselt terroristid, on suur osa neist seda kaudselt, toetades terroriste ja olles sotsiaalsed võõrkehad meie ühiskonnas. Fakt on see, et tõsiuskne moslem ei saa mitte kuidagi kuuluda Euroopa ühiskonda ilma, et ta siin probleeme ei tekitaks ja ühiskonda majanduslikult ei kurnaks. Edasi järgneb Raagi poolt ülevaade islami mõningatest arengutest peale Teist maailmasõda, kuid selle infoga pole antud kontekstis miskit peale hakata, sest see ei tõesta midagi. Nüüd nägime, kui oluliselt tõlgendas Raag islamit valesti, esitades islami alustekstidest, nagu koraan ja sunna, üksikuid kontektsist välja võetud fragmente, jättes aga olulise materiali esile toomata. Kuigi pealtnäha oli Raagi artikkel väga sisukas ja argumenteeritud, selgus lähemal analüüsil, et tegemit on propagandistliku demagoogiaga, mis on täis valesid, pooltõdesid, hulgaliselt käsitlemata jäänud olulisi fakte ning meelevaldseid järeldusi religiooni osas, kus mitte midagi meelevaldset ei ole. Tegemist on punase propagandaga, mille eesmärk on loputada kodanluse ajusid, et sillutada islamile teed Euroopasse. Tõejärgne ajastu! Aita meil võidelda demagoogia vastu ning toetame islami teadlasi, kes veel julgevad rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on. Toeta islamiseerumise vastast kodanikuühendust MTÜ International SIS: MTÜ International SIS                                                                                 MTÜ International SIS IBAN: EE947700771001633116 (LHV)                                     IBAN: EE947700771001633116 (LHV) BIC/SWIFT: LHVBEE22                                                                               BIC/SWIFT: LHVBEE22

image

 www.georgkirsberg.eu [1] http://arvamus.postimees.ee/4139927/ilmar-raag-kes-on-oige-moslem [2] Ü. Peterson: Suura ja ajaat: Koraan on jaotatud suuradeks, suura eestikeelne vaste on “peatükk” (pikemad) või “salm” (lühemad). Neid suurasid on meieni jõudnud Koraanis 114. Suurad jaotuvad ajaatideks, mida eestipäraselt võime värsiks nimetada. Pikimas suuras on üle 6000 ajaadi, lühimas vaid 3 ajaati. [3] Peterson, Ü. Islamiriik ja Mittemuslimid. Abu ̄ Yu ̄sufi Kita ̄b al-khara ̄dž’i näitel. Lk. 4. (Avaldatud ajakirjas Akadeemia 2016, nr. 3.) [4] Ü. Peterson: Islamiuurijate seisukoht on, et esialgu pidas Muhamed alkoholi (veini) Jumala anniks ja õnnistuseks, siis aga, peale jüngrite eksimusi pühakirja lugemisel, laidab veini ning peale purjus muhadzhiride ja ansaride kaklust keelab selle sootumaks suuras 5.92. [5] Peterson, Ü. Islamiriik ja Mittemuslimid. Abu ̄ Yu ̄sufi Kita ̄b al-khara ̄dž’i näitel. Lk. 4. (Avaldatud ajakirjas Akadeemia 2016, nr. 3.) [6] Ibid. Lk. 6-7. [7] Ibid. Lk. 3. [8] Olen prof. Jastrowiga 2016. a. sügisel ka ise kohtunud, ühes Tallinna vanalinna kohvikus, peale seda kui saatsin talle vastava palve mailitsi, mille ta lahkelt vastu võttis. Kahjuks ei ole see Eesti riigis laiemale avalikkusele teadagi, et sellise kaliibriga mees, maailma parimaid Araabia ja aramea dialektide tundjaid, Tallinnas õpetab. Meile tuli ta 2007. aastal, põhjusel, et pensioniikka jõudes (sündinud 1942) ei lubatud tal Saksamaal ülikoolis enam töötada. [9] Otto Jastrow: islam ja demokraatia ei sobi kokku. EPL. 04.02.2011.http://epl.delfi.ee/news/arvamus/otto-jastrow-islam-ja-demokraatia-ei-sobi-kokku?id=51291373 [10] Jastrow, O. Ühe minuti loeng: mida me peaksime teadma Islamiriigi kohta? ERR Novaator. 16.02.2015.http://novaator.err.ee/v/uhe_minuti_loeng/af88c802-7776-4bab-88d4-0fb23774d357/uhe-minuti-loeng-mida-me-peaksime-teadma-islamiriigi-kohta [11] Hidžra – Muhamedi ja tema järgijate ümberasumine Mekast Mediinasse 622-aastal, ühtlasi ka islami ajaarvamise algus. [12] Das älteste Gotteshaus auf Erden: Kaaba. Focus. http://www.focus.de/wissen/mensch/religion/islam/islamlexikon/kaaba_aid_12292.html [13] Irmijajeva, T. Islamimaailma ajalugu. Vanadest araablastest Osmanite impeeriumi rajamiseni. AS BIT, 2002. Lk. 39-40;Saks, E. Kes on juudid ja mis on holokaust? Kirjastus Sild, 2003. Lk. 52. [14] Peterson, Ü. Juudid islami alustekstides. [15] Spencer, R. Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist. Kirjastus Kunst 2007. Lk. 21-22. [16] Peterson, Ü. Islamiriik ja Mittemuslimid. Abu ̄ Yu ̄sufi Kita ̄b al-khara ̄dž’i näitel. Lk. 35-36. (Avaldatud ajakirjas Akadeemia 2016, nr. 3.) [17] Peterson, Ü. Islamiriik ja Mittemuslimid. Abu ̄ Yu ̄sufi Kita ̄b al-khara ̄dž’i näitel. Lk. 3. (Avaldatud ajakirjas Akadeemia 2016, nr. 3.) [18] Enesetapurünnak Beirutis. Imeline Ajalugu. Nr. 3/2014. Lk. 95. [19] Peterson, Ü. Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis (1) http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=404 [20] Ibid.

originaalpostitus

identicon
Georg Kirsberg (sündinud 28. juunil 1983 Tallinnas) on Eesti kirjanik, politoloog ja reservohvitser.

Loe samast kategooriast

VIDEO: Austria president Bellen: iga naine peaks kandma pearätti austusest moslemite suhtes!

Austria sotsialistist president, Eesti juurtega Alexander van der Bellen ütleb selles videos, et iga Austria …