Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Reisijuttude lõpetuseks ja tagasi Austraalia rütmi

Reisijuttude lõpetuseks ja tagasi Austraalia rütmi

Reisijutu lõpuks veel siis nii palju, et Perthis maandudes sain kenasti oma kalamarja ja puidust võtmehoidjaga riiki ning keegi kottidesse piiluda ei soovinud. Kohver jõudis ka kogu oma 30 kiloga kohale ning olles 15-minutilise terminalide vahelise bussisõidu ära teinud jäin oma Kalgoorlie lendu ootama.

Paar tundi ootamist möödus vaikses siselendude terminalis, kus veel viimast korda lennujaama toiduga end kostitasin ning lõunapaiku oma viimasele lennule sättisin. Pakuti snäkki, milleks oli seekord ülim austraalaste lemmik vahepala (tradistioonilise pie kõrval muidugi) või vabalt ka hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ehk sausage roll või siis meie mõistes suur viineripirukas, kus viineri asemel on pikkpoiss/hakkliha mass. Jätsin vahele. Enne kella kahte olingi Kalgoorlies tagasi ning Isaac oli mul vastas. 🙂 Koju jõudes ootas mind imeilus lillekimp ja juustuvaagen ning muljetasin Isaacile oma reisist. Ta pidi õhtul tööle minema ja üllatuslikul kombel ei läinud ma magama, vaid hoopis pakkisin kõik asjad lahti ja pesin pesu. Hiljem käisin all pubis söömas ja no siis jõudis see magamatus, lendamine ja ajavahega harjumine korralikult kohale ja tundsin nagu oleks puuga pähe saanud.

Õnneks tulid kohe järgi meie vabad päevad ja olen üsna kindel, et kolmapäeval ei läinud ma toast kordagi välja. 😀 Lihtsalt vedelesin ja puhkasin ning uudistasin meie akvaariumi elanikke. Ja muidugi veetsin aega Jay-ga, kes oli minu naasmise üle väga elevil ja õnnelik. 🙂 Neljapäeval võtsime suuna Kalgoorliest põhja poole, et külastada 133 km kaugusele jäävat Menzies linnakest. Sealt ca 50 km läände jääb Lake Ballard, mis on soolajärv, kuhu on rajatud metallist skultpuurid. Otsustasime meiegi neid siis kaema minna.



Ma ei teagi täpselt, miks need skulptuurid seal on, aga neid on seal ikka päris palju kõik mööda järve laiali. Kes veel ei tea, siis soolajärved ongi sellised enamasti kuivanud alad ja vett sealt tihti ei leiagi. Igatahes, suundusime tagasi Menzies’e poole ning kuna kell oli varajane, otsustasime sõita veel 70km põhja poole Kookynie kummituslinna ja sealsesse pubisse. Kookynie’s ei ela enam mitte kedagi ning ainus koht, mis on avatud, ongi sealne pubi. Põhjus, miks see ka tuntud on, on sealne hobune, kes väidetavalt käib iga päev pubi ukse taga õlut nõudmas. 😀 Olime meiegi sellest hobusest kuulnud ja lootsin salamisi ka oma silmaga teda näha. Suur oli mu rõõm, kui kohale jõudes leidsimegi eest Kookynie pubi koos hobusega, kes täpselt pubi ukse ees seisis. 😀

Pubis võttis meid vastu väike kuid visa omanik Margaret, kes koos abikaasa Keviniga üle 15 aasta pubi omanud on. Margaret rääkis meile, kuidas hobune on pärit lähedal asuvast farmist, mis 3 aastat tagasi uksed kinni pani ning nii nad ta niiöelda adopteerisidki ja toitma hakkasid. Ehk et kuuldused õlut armastavast metsikust hobusest päris tõele ei vasta, kuid olemas ta seal siiski on. 😀 Tuleb hommikuti ja õhtuti ning õhtusel ajal – samal ajal kui hobune sööb – paneb Kevin talle jaki selga, et tal öösel külm ei hakkaks. 🙂

Reedel, 8.septembril, asusin tagasi tööle ning kui alguses võttis natuke aega, et tagasi töörütmi saada, siis tegelikkuses ei läinudki rohkem kui paar päeva ja olin jälle valmis väljakutsetele vastu astuma puhanud meelega. 🙂

Filed under: Austraalia, Boulder, Kalgoorlie, Lääne-Austraalia



originaalpostitus

identicon
Blogi, mis jutustab eestlanna Sirli ja tema uusmeremaalasest abikaasa Isaac'i elust Daintree vihmametsas, troopilises Põhja-Queenslandis, Austraalias. :) Head lugemist! Anno 2012

Loe samast kategooriast

Tere taas USA!

Lend Uus-Meremaalt USA-sse kulges õnneks üsnagi sündmustevabalt. Aucklandist Los Angelese poole kulgedes vaatasin kolme filmi …