Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Salakõrtside laialipeksja märkmed

Salakõrtside laialipeksja märkmed

Likvideerisin täna kolm kõrtsi.
See ei läinud eriti rahumeelselt, ette tuli füüsilist ja verbaalset vägivalda, alkohol lendas plärtsudes laiali, kleidid rebiti ribadeks, maha jäi nii rabelevaid vigastatuid kui siidrivaatidesse uppunuid. Viis kärutäit joomaurgaste inventari sai hunnikusse kuhjatud, taaskasutuse vältimiseks katsin iga järgmise uue alkolaadungi tuha-ja umbrohukihiga. Osa püsiklientuurist otsustas oma lemmikbaariga koos maetud saada….

Olgu, aitab tobedast draamast. Käisin maitsesin mahalangenud õunu – no nii kehva maitsega ubinaid ma ei mäletagi. Sauna otsaseina ääres kasvab üks iidvana metsõunapuu, isegi sellelt pole ma nii hirmsa maitsega õunu mekkida saanud.  Tuimad, kuivad, läbinisti nahkjad. Mis muud kui reha kätte ja õunad kompostihunnikusse.
Õunapuid on ligi kakskümmend, enamik neist seitsekümmend ja enam aastat vanad. Täna kratsisin kolme puu alused ajutiselt tühj(em)aks, see libe kiht oli otse mu kuuri-kasvuhoone-pesunööriteel. Esimese puu all olid kurjad herilased ja meeletult palju liblikaid. Selline aktiivne kõrts, kindlasti oli seal ka bänd ja õhtuid kaunistasid kaklused. Turjakad madrusesärkides machod ja kihistavad bling-blingiga silma paistvad tibinad. Agressivne külastajaskond, üks ülbik koguni nõelas mind seal.
“Raisk, ega ikka ei tule küll siia lammutama! Meil pidu alles noor ja sind pole siia kutsutudki! Andke talle, andke nii, et meelde jääb!”
Nõel ohvri …khm..ses, läheb ründaja baari tagasi, rapsides varrukalt nähtamatut prügi.
“Ooo!” ohkavad liblikad, “milline mees!”
Ülesanne täidetud. Lähim (nägusaim) tibi käevangu ja nipsti!!
“Kelner, siia kaks õunaveini, otse keldrist, vaata, et oleks parimad!”
Mimm kõrvalt:
“Too värsket! Eelmine kord tõid mingi jube vana veini ja veel kiitlesid sellega, seekord olgu värske!”
“Kuuled, mida daam räägib? Tahtsid petta, jah? Olgu värske jook!”
Teise puu all olid pisemad herilased ja mõned räbaldunud tiibadega liblikad. Nolgibaar paari blaseerunud olekuga üleküpsenud mimmuga. Raha vähe, sestap olid triibulises pesus nagad enamasti kambakesi ühe pabula kallal, mis siis, et samas kõrval kihises teine samasugune ilma ühegi lakardita õun.
“Näed seda seal, vasakul? Ära nii otse vaata! See rohekate tiivaotstega?”
Terve laudkond “ei vaata” vasakule.
“Mmmm….teate, ta tegi mulle silma!”
Kolmas puu…
Vanade jotade poetagune.
“Ära vehi oma rehaga! Ma olin noorest peast poks…poksija, praegu annan sulle pasunasse!”
Armetu õhkutõusukatse, mis saab haleda otsa külili pehmesse õunalögasse kukkudes.
“Nääh, ma oleks praegu sind…aga hale hakkas, könn, sa…sa oleks surr…surnd, kui ma oleks…”
Ülejäänud tekst sumbub luristamisse ja röhitsemisse.

Nüüd vedelen toas ja pea valutab jubedalt.
Ei ole keeluseaduse kehtestamine kerge, ei ole…



originaalpostitus

identicon
Jutud. Lihtsalt jutud.

Loe samast kategooriast

Podcast teemal suhkruvaba elu

Mõne asjaga kohe on nii, et see tuleb ikka ja jälle su juurde tagasi. Nii …