Avaleht / Fotoblogid / Sirelid

Sirelid

Mõned nädalad tagasi, kui sirelid veel täies hoos õitsesid, tekkis mul spontaanne idee kutsuda keegi endaga koos nende õite vahele pildistama. Mu kodutänav on sirelipõõsaid täis (välja arvatud mu oma aed!!!) ja nagu loodud mulle, siis üks suur võsa kasvab ühe mahajäätud maja ees ning leidsin, et kus veel oleks parem fotosessioon läbi viia! Tingimus aga oli, et pildid on mulle katsetamiseks ning tegelikult ka kogu fotosessioon natukene erinev minu tavapärasest sessioonist.

Maikuu möödus väga kiiresti ja oli täis nii palju erinevaid emotsioone. Nii heas kui ka kõige hullemas mõttes. Kaotasin ühe kõige kallima inimese ning see ausalt murdis mind täiesti pooleks. Ja kunagi ei oska ettegi aimata, kuidas selline asi sind tegelikult mõjutada võib. Tohutu kurbus aina süvenes ning lõpuks tundsin, kuidas see kõik ka minu loomingulist tööd mõjutas. Lein ei ole ilmselgelt asi, mis minu tööd paremaks teeks.

Kuigi andsin alati endast maksimumi, siis teatud hetkel ei olnud see 100% võrdeline sellega mis varem. Tundsin, et olen täiesti rutiini langenud. Mitte miski ei inspireerinud mind, ma ei tahtnud mitte midagi teha peale voodis lebamise. Ometi oli vaja igapäevaselt naeratus näole võluda ja kui aus olla, siis fotosessioonid olid tegelikult pääsetee ära minu reaalsusest. Isegi praegult valdavad mind segased tunded, sest osalt häiris see rutiin fotosessioonidega, aga samas oli see nii turvaline ja hea.

Kuniks ma siis otsustasin, et aitab küll! Jah, väga palju pilte ootas (ootab) töötlemist, aga mul oli tagasi vaja leida enda “umpf”. Julgus taaskord katsetada, areneda ja muuta seda, mis on muutunud liiga kergeks. Kui ma kunagi tundsin rahu rutiinist, sest see on hea ja turvaline (ei saa minna halvemaks ja ei saa minna paremaks)… siis nüüd rutiin, vähemalt fotograafias, hirmutab mind.

See justkui tähendaks, et “olen nüüd saavutanud enda maksimaalse taseme”. Kuid sellist asja keeldun ma küll tunnistamast, sest ma tean, et olen paremaks suuteline. Kes on mu fotosid viimase poole aasta jooksul jälginud (võib-olla isegi aasta), siis on näha, et tegelikult on stiil ja töötlus nendel küllaltki sama. Ilmselt nipet-näpet on muutunud (eks tehnika vahetus on ka fotode kvaliteeti mõjutanud), kuid üldpilt on sama. Ja olen alati teadnud, et see ei ole MINU töötlus. See on HETKEL minu töötlus, aga mitte selline, kus tunnen, et vot see eristab mind teistest.

Lisaks aitas kogu seda protsessi kiirendada see (noh, et ma hakkaks jälle katsetama uute asjadega), et üha enam märkasin sarnast töötlust paljudel teistel. Mitte, et mu fototöötlus mingi hullult eriline ja MINU OMA oleks… kuid paratamatult märkasin mitmetel uuematel fotograafidel sarnast käekirja.

Pikk sissejuhatus sellesse sirelipõõsa galeriisse. Tegelikult tahan lisada veel seda, et ka antud töötlus ei ole nüüd “uus minu töötlus”, see on töötlus konkreetselt mõeldud selle sessiooni jaoks. Tahtasin katsetada midagi uut ja tundsin, et see sobis sellele nagu valatud. Proovisin olla julgem “ebatavaliste” värvide kasutamisel.


Lisasin juurde ka ühe pildi fotost enne töötlust ja minu vana töötlusega. Ma oleks pidanud tegelikult vana töötluse kõigepealt tegema, sest ma lihtsalt ei osanud enam. Juba algusest peale teadsin, milliseks need pildid peavad saama ning vana viis ei olnud enam see.




Kogu möödunud kuu ja eriti viimane nädal on mind pannud mõistma kui oluline on aeg maha võtta ja tegeleda enda vaimse tervisega. See on alati mu jaoks oluline olnud, aga ma pole varem midagi sellist kogenud, mis nüüd. See kõik lõi mu tõesti rivist välja ning sain lõpuks aru, et nii nagu võtad aja maha kui tekib palavik ning nohu, tuleks aeg maha võtta ka siis kui emotsionaalselt on täiesti null-seis. Ma ei ole kaugeltki veel tagasi see 100% mis ma olen reaalselt rõõmus olles, aga ma tunnen, et nüüd võib tervenemine alata.







originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Ootuse aeg – Fotograaf Pärnus

Üks hästi armas väike pere saab lähiajal veelgi armsamaks! Aitäh Sulle Kerttu, et Teie erilisest …