Avaleht / Spordiblogid / Sisemine leek

Sisemine leek

Treeningperioodi jooksul oli minus koguaeg olemas sisemine motivatsioon ja tahe treenida. Ükski ämber ega takistus, ei tundunud suur ega ületamatu. Mul oli siht ja tahe ja eesmärk. Mul oli sisemine motivatsioon….

Olen see, kes usub, et teisi inimesi EI SAA motiveerida või noh saab aga ainult hetkeks. Stiilis, et kui täna ei viitsi trenni minna aga sõbranna paneb jooksu pildi siis ehk mõtled, et äkki ikka läheks ja lähedki aga selline süsteem ei kesta lõputult. Samamoodi nagu ei tööta mingid väljakutsed jms. Tahe peab tulema Sinu seest ja kui seda pole siis ei suuda mingi imedieet ega treeniv sõbranna panna sind ennast ületama ja enda pehmest mugavustsoonist välja tulema. Sellest võiks pikalt rääkida… aga las see teema jääb teiseks korraks. 

Aga

Olid viimased pikad nädalad, kodus kõhuviiruses lapsed, palju tööd ja minu sisemine tahe pingutada. Ma ei teinud järele andmisi, sest lõpp oli käega katsutav… Kohe saab läbi ja siis on puhkus. Häälestasin ennast sellele…. Mis siis, et pulss oli joostes Kõrge ja jalad olid nagu jookseks põlvini vees. Treenida tuli! Ilmselt, kui oleksin treenerile kõssanud, et olen nii väsinud oleks kohe keelu saanud ja puhkama pidanud nagu normaalsed inimesed seda väsinuna teeks. Aga ma ei tahtnud nõrk olla… Mul on ju eesmärk! Ma olen tugev! Ma saan hakkama! #idioot

Ja siis algasis puhkenädalad… ma olin kuratlikult väsinud… kuna lasin rihma täiesti maha siis ei suutnudki enam midagi teha… trenni ei tahtnud… midagi ei tahtnud. Ok söögiisu oli metsik ja selle asemel, et kuidagigi kainelt toitu suhtuda õgisin enda mõistes suht valimatult ja hops pluss kaks kilo. Tubli oled Regiina! Tubli! Aga väsimus ei kadunud…. pulss ei langenud ja puhkusele häälestunud keha otsustas haigeks jääda… Julmalt haigeks… Lihtne külmetus murdis mu ikka täiesti maha ja trennid jäid seljataha…

Hirm, mis enne oli olnud enesekindlus, kasvas mäe kõrguseks. Miks ma seda üldse teen? Miks ma sellest üldse avalikult blogin? Poeks üldse kuhugi kivialla võtaks looteasendi sisse ja nuuksuks omaette 😀 Jätkaks üldse minemata? Mul olid päriselt ka loobumismõtted….

Aga

Piisav puhkus ja palju värsket toitu ning veel rohkem vitamiine ja punapeeti teevad vaikselt imet. Kui laupäeval läksin 20 läbi magama siis pühapäeva hommikul ärkasin juba neljast 😀 ja tahtsin trenni minna! Üle kahe nädala pani ainuüksi trennile mõtlemine mu keha kihelema ja silmad särama. Ma tahtsin JÄLLE trenni! Kaalusin juba nelja ajal rattaga sõitma minna 😀 Aga see on vast isegi minu jaoks liiast 😛 Seega üritasin uuesti magada ja vaatasin viis korda järjest õudukat otepää võistlusest- ujusin ennast soojaks ja prod lasti vette ja siis kõik ülejäänud aga mina olin seal kõrval ja vaatasin, kuidas nad stardivad. Keegi hõikas, et kuule sa ei lähegi? Siis taipasin, et peaksin ka ju kohe startima aga ei suutnud leida oma kalipsot ja kohta kus asju pannake. Lõpuks jõudsin nuttes starti ja kõik olid juba läinud 😀 Aga kuna ennastunustavalt nutsin siis lubati mul ikkagi alustada 😀 Ja samalaadse variatsiooniga nägin korduvalt ja korduvalt 😀 Väärt “film” ma ütlen 😀

Lõpuks läksin rattapeale ja ei jõudnud seda hetke ära oodata. Damn see oli hea! Alguses oli tunne, et polegi sõitnud million aastat ja tõesti… kompuutril oli ees viimase, kahe nädala taguse, sõidu 95 km… nullisin ja hakkasin nautima oma sõitu, mõnus kerge kerimine ja jooks peale seda. Suutsin joostes korra ära unustada, et jooksen! Ainult küll korraks aga see oli nii kuratlikult hea tunne!  Ma tundsin, kuidas minu sisemine leek uuesti põlema lahvatas! See mis enne oli pisikene säde, sai uue hingamise ja hoo sisse!  🙂 Teeme ära 😀

Jah, ilmselt see kaks nädalat maksab mulle võistlustel kätte ja jah, ilmselt olen ikkagi julmalt aeglane, just joostes, aga mis siis? Screenshot_20180606-184023.png

Teen just nii kiiresti, kui suudan ja annan endast parima ja kavatsen kogu seda värki nautida 😀 Ka seda paari jalahoopi, mis ilmselt ujudes vältimatu on 🙂  Ja neid kange jalgu joostes 😀 Kõike kavatsen nautida 😛

Oi…. ma olen valmis!

R.

 

PS! Kirjutan seda postitust ja irve on suul 😀 Vaatasin, mis aja treener mulle plaanis kirjutas võistluseks ja juurdlen, et mis sorti eksitus siin juhtunud on 😛 Kas ajas mu plaani kellegi teisega segi 😀 Või läksid numbrid sassi 😀 Või ta usub, et luuavarrest võib tulla pauk? 😀 See number on liiga utoopiline minu suguse teo jaoks 😀😀😀  Aga vähemalt saan omaette pikalt itsitada selle üle pikalt 😀  😀  😀

 

Aaa muide… et põnevam oleks, siis hakkas pesamuna täna hommikul oksendama ja neil oli eelmine nädal lasteaias kõhuviirus, mis riburada lapsi murdis. Seega kõik võib veel muutuda!



originaalpostitus

identicon
Kirjutan oma blogis sellest, kuidas üritan oma kolme põnni kõrvalt trenni teha ja tervislikult toituda, mõned võistlused ja eneseületused ka sekka loomulikult. Head lugemist!

Loe samast kategooriast

Koolidest

Enne kui ma päris teema juurde lähen, tahaksin ma ära märkida selle, et mul jäi …