Avaleht / Spordiblogid / Spordiblogijate kokkutulek

Spordiblogijate kokkutulek

Ei, kulla Mariliis, mina olen tegelikult päris viimane, kes sellest kirjutama jõuab. Lapsed, pluss kodust eemal, pluss pole oma arvutit!

Aga ma alustan oma juttu päris algusest. Olin mina peale blogiauhindu juba Ibizal puhkamas, kui nägin, et mind on suurde spordiblogijate kokkutulekusse ära märgitud ja taheti teada, millal oleks kõige parem kuupäev kokkutulekuks; kas 6.08 või nädal hiljem, 13.08. Kuna meie sõidame peale Ööjooksu Soome tagasi, sest esmaspäeva hommikul on Elinal esimene eelkooli päev, andsin mina hääle esimese varjandi poolt. Lõpuks, peale hääletust, jäigi valikusse seesamune kuupäev.

Kui ma koju, Soome tagasi jõudsin, sain ma aru, et olen ennast topeltbookinud. Täpselt eelnevaks õhtuks, olime me endile soetanud Weekend festivali piletid, sest olime pea aasta otsa Deadmau5’i kontserti oodanud. Aga, kuna meil lapsehoidjat nagunii võtta poleks olnud, pakkisin lapsed kokku, saatsin kaasa võõra naisega peole ning sõitsin ise Eestisse, et trenni anda.

Pühapäeva hommikul korjas mind Raplast Sigrid, kes kajastab enda tegemisi Instagramis, auto peale ning sõit Viljandi poole võis alata.
Jõudsime paraja varuga enne kahtteist Viljandi MyFitnessisse, kes meile lahkelt enda stuudioruumi kasutada andsid. Mina pole enne MyFitnessis rühmatrennis käinud ja saal jättis mulle ülipositiivse mulje. Peeglid kahes seinas, mõnus lava ning üldine atmosfäär. Ainsaks jamaks oli muusikasüsteem, mida meie-sugused kädistajad tööle ei saanud. Ei saanud ka administraator aru, milles viga saab olla, sest eelnevalt oli süsteem töödanud. Lõpus saime kamba peale aru, et asi oli mikrofoni patareis, mis tahtis välja hüpata ning ei andnud ühendust.

Heli korras, saime alustada. Otsa tegin lahti mina enda Piloxinguga. Teate, peale kaht kuud trenni pausi ning nö võõra publiku ees, mul ikka jalg värises küll. Aga see kadus juba esimeste taktidega. Mõtlesin küll, et äkki neile ei meeldi trenn, äkki ei meeldi mina, mis siis saab. Ning siis tabasin end mõttelt, et mida Raju teeks ning andsin endast kõik, et trennist vägev elamus teha. Olin just eelneval neljapäeval ja reedel uue kava selgeks õppinud ning ütlen, et see on üle pika aja üks väga kihvt kava ning mu käed olid alles pühapäevalgi valusad!

image image

Kui mina endaga ühele poole sain, astus lavale Margit, kel oli valmistatud mulle üllatus. Kes mäletab, siis juunis toimunud blogiauhindadel jäin ma neljandale kohale, kuna teise koha napsanud ujumisblogi korraldas häälete kogumiseks auhinnamängu. Margit oli üks nendest, kes arvasid et see on ebaaus ning-eetiline ja pani kokku mulle pisikese (ok, tegelt päris suure!) kinkekoti. Kotis oli sees erinevaid spordigeele ja batoone Sporditoit.ee poolt, Helena raamat südantsoojendava pühendusega ning Kukupesa kaart. Minul võttis igatahes pisara silma ning suu sõnatuks! Aitäh teile sõbrad! See oli väga ilus žest, eriti kui arvesse võtta, et seekordne auhindade jagamine oli nii mulle, kui eelmainitud kaaslasele tõenäoliselt viimane. Aga see selleks.

imageimage

Edasi võttis treeneri kohustused üle Laura, kes kostitas meid BodyPumpiga. Ma tean, et pump on Eestis üks populaarseimaid rühmatrenne. Mina proovisin seda täiesti esimest korda. Trenni enda seisukohalt olen ma siian täiesti kahevahel ja ma ei saa hästi aru, kas konseptsioon mulle istus või ei. Aga panin ma tähele kohe seda, et Bodypumpi puhul on väga oluline, kes treeneriks on. Treener on see, kes trenni teeb. Laura on igatahes enda tiitlit 100% väärt ning muutis selle jõusaalitreeningu korralikuks rühmatreeninguks, kus tahtsid iga hinna eest end ületada. Mul on hea meel, et ma oma esimese kogemuse just Laura käest sain!

image

Kui trennid tehtud, hakkas fotosessioon pihta. kes selfitas, kes kaamerat paika püüdis saada. Margit on meil väga, väga hea fotograaf ning klõpsis pilte lahkelt. Eriti meeldis mulle, kuidas vaikne ja endasse hoidev Margit, muutus tuliseks, kui jutt läks erinevatele proffifotograafidele, kes teisi kritiseerivad ja mõnitavad, enda silmas palki nägemata.

Kui me saime pestud ja kasitud, suundusime me piknikule. See toimus meil Viljandi järve ääres. Saime seal teha pisikese tutvustsuringi ning kui ilm ilusaks muutus, läksime matkale ümber Viljandi järve. Üsna kiiresti jagunes grupp kaheks: esimesed ja tagumised. Esimesse ritta jäid parimad jooksjad ja pikakoivalised ning taha jäid vigased ehk siis naised, kel olid mõned jooksuvigastused. Aga hullu polnud midagi, esimesed ootasid meil ikka aeg-ajalt järgi ning tegelikult oli see 12.5km märkamatult läbi.

Kuna ilm lubas, istusime me veel maha, kinnitasime keha ning muljetasime. Kõigil olid naeratused näol ning näha oli, et mitte keegi ei kahetesenud sinna tulemist. Kella 19 paiku jagasime me veel viimased toidupakid laiali ning alustasime koduteed. Hinges pisukene kurbustunne.

Mul on hea meel, et meid on ja oli kokku sattunud selline kirju seltskond naisi. Igaüks meist muutis kamba omanäoliseks ning ma sain kinnitust, et üldises plaanis on spordiblogijad üks soe ja kokkuhoidev kogukond. Me võime küll üksteist jooksurajal taga ajada, kuid tegelikult toetame me üksteist ja elame teineteise tegemistele kaasa.
Mina, kes ma natukene enne minemist põdesin, sest ma ei ole just parimas vormis ja tegelikult väga kuiv inimene, tundsin end nende naiste keskel ülimugavalt ning mulle meeldis, et mitte keegi ei hinda ega kritiseeri kedagi. Me oleme kõik sarnast teed läbi käinud ja mõistame üksteist. Keegi ei vaata viltu, sest oled ca 10kg ideaalkaalust raskem, et oled kehvem jooksja, et su tagumik on suur ja kõhul voldike. Sa oled inimene nagu nemad! Nagu mina!

Enamik meist kohtub uuesti juba laupäeval toimuval Ööjooksul, Rakveres, kus mina kavatsen seekord, tänu vigastusele (mu sääred on siiani valusad ja tundlikud!) rada lihtsalt läbima ja nautima minna. Kohe sain endale ka kaaslase, kellega rahulikult rada läbida.

Kohtume juba Rakveres!

imageimageimageimage

Suur spordiblogijate kokkutulek sai võimalikuks tänu toetajatele:

Aitäh kõigile toetajatele! Eriti suur aplaus Marisele, kes kõik ainuisikuliselt organiseeris ja ürituse korraldamise enda peale võttis!

imageimage image Aitäh imeilusa päeva ning meeldiva seltskonna eest kallid kaasblogijad: Margit, Kati, Cris, Sigrid, Maris, Laura, Regiina ning Mariliis! PS: vaadake seda imekihvti videot, mis Laura tegi



originaalpostitus

identicon
Mina olen Kati, 28-aastane noor naine, kes resideerib oma abikaasa ja kahe tütrega Soomes. Huvitun spordist ja tervislikest eluviisidest ning tegutsen tantsu- ja treeningklubi Dancest all Piloxingu ja YOGAFUNC instruktorina. Teretulemast lugema nii tervislikust toitumisest, treeningutest kui meie igapäeva tegevustest üldiselt!

Loe samast kategooriast

Nädal 21 jooksulainel ehk projekt alga- unetusest vabaks!

19 nädalat Hasso  juhendamisel jooksukavas olemist. Esmaspäeval tund ja kuus minutit trenni. 3, 34 km läbitud. Eratreeningu …