Avaleht / Fotoblogid / Stuudiovalgustus

Stuudiovalgustus

Päris tükk aega tagasi pandi mulle pähe idee näidata mis moodi ma enda stuudios pilte teen. Ehket kas kasutan naturaalset valgust või stuudilampe/välke? Ja nii see postituse idee mu peas muudkui passis ja passis.

PS! See postitus ei ole mõeldud otseselt kellelegi õpetuseks, vaid jagan lihtsalt enda kogemusi (lisaks noh, 4 inimest tundsid huvi selle teema vastu :D).

Olen järele proovinud päris mitmeid variante ja kui päris aus olla, siis ühe kindla juurde ei ole ma siiani suutnud püsima jääda (samas kes teab, hiljuti hakkasin 3. varianti kasutama ja see meeldib mulle kõige rohkem). Pigem oleneb palju sellest, mis kellaajal ma pildistan, kuidas on ilmaolud väljas ning KEDA ma pildistan.

Seega eeldame, et tegemist on enne lõunase ajaga, väljas päike paistab, siis kõige suurema tõenäosusega pildistan ma ilma lisalampideta ning selle valgusega, mis tuleb minu stuudiaknast, mis on põhjusega tehtud väga hiiglaslikuks.

Mida lähemale hakkab kell tiksuma keskpäevale ja pärastlõunale, seda rohkem hakkab ka päike paistma otse aknast sisse, mis tähendab, et seintele ja klientide nägudele võivad tekkida metsikus päikeselaigud jaaa… nii küll ühtegi pilti ära ei tee, kui kõigil näod kissitavad. Seega hommikupäike on ideaalne aeg pildistada naturaalvalgusega.

Kui stuudio on aga täiesti teemavaba, meeldib mulle kõige rohkem just nimelt aknast tuleva valgusega pildistada. Lähtun ennekõike sellest, kui lihtne on mul pärast värve järeltöötluses paika saada. Valges ruumis naturaalvalgusega on see päris lihtne, sest valgus peegeldab seintelt ning ka lisareflektor ei ole minu meelest vajalik.

Küll aga ei välista see jutt absoluutselt seda, et ma tulevikus ei hakkaks rohkem rõhku panema veelgi kvaliteetsematele portreepiltidele. Saan hästi aru, kuidas mu pildid ajaga arenevad ning nii kurb kui see ka ei oleks, ei taha ma väga enda isegi paari kuu taguseid pilte enam väga vaadata kuna lihtsalt loetlen aina vigu üles.


Kõige enam meeldib mulle hommikupäikesega pildistada päris pisikesi beebisid, sest sellisel juhul on nende nahavärvi töötlemine minu jaoks kõige loogilisem. Ma isegi mitte ei varja seda, et vastsündinute (ikka sellised alla kuu vanused) nahatooni paika saamine on mu arust raske. Samas tunnen, et vastsündinute pildistamisstiil pole mul veel päris välja kujunenud ning vajab pigem rohkem aega ja harjutamist (sellel aastal tahan kindlasti jõuda mõnele vastsündinute pildistamise koolitusele).


Seega läheme nüüd edasi stuudilampide juurde. Tegemist on LAMPIDEGA ehket püsivalgus. Minu ustavad kaaslased juba (vist) kaks aastat ning varsti peaks ideeliselt kasutusse minema 3. paar lambipirne (ehket peavad vastu päris kaua). Nendega olen ma ikka vääääääga paljudel fotosessioonidel pildistanud ja kindlasti ühel hetkel muutsid ka minu fotode kvaliteeti ja üleüldist arusaama valgusesse (jah, unustame ära selle fakti, et ma ülikoolis õppisin valgustust… mille ma sain “C” :D).

Nende kasutamine muudab pildistamise minu meelest päris lollikindlaks, eriti algaja fotograafina (ma pean ka ennast pigem algaja-ish fotograafiks, sest tänaseks olen pildistanud asjalikumalt umbes 2-2.5 aastat ja ma ikka veel ei ole 100% kindel, mis stiil/valgus/lisad on MINU jaoks).

Eriti on lambid game changer‘iks kui sul on vaja pimedamates oludes pildistada.  Ja kui ma nüüd ausalt võrdlen, et kumb võtta – kas lambid või välk, siis alustuseks on lambid lihtsamad (raskem transportida, aga lihtsamad). Suunad need aga inimese poole ja asud pildistama.

Või siis järgmiste piltide näitel, siis oli tegemist just nimelt pärastlõunase ajaga. Fotosessiooni esimese osa tegime päevavalguses ja teise osa sessioonist stuudiolampidega, sest päike paistis kõigile silma ning pimendav ruloo tuli alla lasta (mis tegi stuudio… ülla-ülla: pimedaks).



Teemastuudiotes ma aga üldiselt ilma lisavalguseta pildistada ei taha. Kasvõi juba sellepärast, et mul on alati midagi sädelevat taustal ja lisalambi/välguga sädeleb see veelgi rohkem. Ja kui te ise olete katsetanud, siis ega päikesepaistel näiteks need samad valguspallid sama efekti ei anna kui pimedamas ruumis lisalambiga.


Ja nüüd minu kõige uuema “avastuse” juurde, milleks on välgu kasutamine. Aga mitte nii nagu ma mõni aeg tagasi tegin – välk kaamera peal ja siis pidevalt keera seda vastavalt sellele mis pidi pilti teed (horisontaal asendist vertikaalsesse, peab ka välku suunama). Mitte, et nii ei saaks, saab küll, siin on ka mõned pildid eelmise aasta algusest kui mäletan konkreetselt, et nii seda kasutasin (ja kusjuures lõpp-tulemus niimoodi kuid järjest välku kasutada – välgu kinnitus hakkab loksuma ja läheb hoopis katki… vähemalt mul oli nii… vahetult enne pressikonverentsi pildistamist, reaalselt minutid enne).


Pärast talvist Tulbi fotostuudio külastust, kui pildistasin seal õhtul nende enda välklambiga (fyi seal on super abivalmid omanikud!), käis mul peas klõps, et miks ma ise nii ei tee? Kuna minu tagavara välk jõudis kuu hiljem kohale, mõtlesin, et miks mitte enda praeguse välguga ka nii katsetada.


Ennekõike tahtsin seda katsetada, sest kui tuleb klient prillidega, ei tekita selline valguse suunamine prillidele mingeid valguslaike! Mitte, et ma muidu ei sätiks inimesi poosidesse, aga prillikandjatega pidin varasemalt ekstra hoolsam olema, sest mis mõte on anda inimesele pilt kui ta klaasid lihtsalt valgust peegeldavad ja silmi pole ollagi (ma ei väida, et ma seda teinud ei ole… kahjuks).


Lisaboonuseks on sellisel välgu kasutamisel, kui soovid taustal olevate tulukestega pildistada. Need ülemised kaks pilti on tehtud erinevate välgu seadetega.


Kõige suurem pluss aga sellise lisavalguse kasutamiseks on aga mugavus. Esiteks lambid on suured (okei, kui ma tulevikus tahan suuremat stuudiot ja paremaid välklampe, on need ka suured :D) ja neid tuleb palju rohkem paika sättida kui välku. Näiteks kui inimesed on püsti, pean lambid tõstma kõrgemale. Istudes jälle madalamale (varjud silme all!). Samuti väikestes tingimustes jääb ruumi väheks. Minu stuudio on niigi pisike ja lambid kipuvad tihti ette jääma (aga elan üle).

Pisikeste beebidega on aga see, et välk kaameral ei saaks neid nagunii väga korralikult pildistada. Sa ei välguta ju neile seda silma või otse pea kohale. Samuti on stuudiolambid neile tihti too much (ja ma ei välista ka seda, et ma ise lihtsalt ei oska õigesti :D) ning kui päevavalgust pole, siis on just nimelt see “välk üles suunaga nurka” parim lahendus.  Vastavalt välgule on võimalik ka selle tugevust reguleerida. Samas olgu öeldud, et ma ei ole väljaspool enda stuudio välku nii kasutanud ja hetkel ei tea öeldagi kui peaksin üritusel fotoseina pildistama, siis mis varianti kasutaksin…


Seega on minu fotod ja stiil taaskord muutustelainel mis loodetavasti inimesi eemale ei peleta. Nimelt tunnen viimaste pildistamistega, et olen hakanud saavutama maksimaalselt parimat kvaliteeti (siiani!), mida mu kaamera ja objektiiv suudavad. Mis on ehk isegi kurb natuke, sest objektiiv on mul alates eelmisest suvest ja kaamera sügisest 😀

Nüüd kaks tundi hiljem seda postitust lõpetades, tekib mul küsimus, et kas sellest oli kellelegi mingit abi ja kasu ka? Kui fotohuvilised seda loevad (ma eeldan, et mitte fotograafiaga tegeleval inimesel vist ei olegi huvi seda postitust avada :D), siis kuidas teie sisetingimustes pildistate? Kas pani see postitus kuidagi mõtlema, et peaks ka ehk proovima midagi uut?



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Rasmus – vastsündinu pildistamine

Pisikese pere esimene päikesekiir! Rasmus, kuus päeva uus! [See image gallery at lauratoomesoo.com] *** Fotosessioonide …