Sügis

Hommikul tööle sõites avastasin, et kõik lehed on niiii kollased. KUI ilus! Päike paistis, taevas oli tumetumesinine ja siis hakkas vihma sadama. Eesti ilm, pakub kogu aeg pidevat meelelahutust 🙂

Aasta aega tagasi kirjutasin ma postituse, millal minust luuser sai ja nüüd seda lugedes tuli suur muie näole. Kui palju võib aastaga muutuda? Oi, kui väga palju!

Ma arvan, et viimane aasta on olnud minu elu kõige õpetlikum aasta. Samas võib olla ka, nii et ma mõtlen seda igal aastal. See ei ole muidugi halb, sest vähemalt ongi iga aasta näha siis progressi ja edasiminekut. Selles viimases postituses otsisin ma veel väga seda OMA asja, oma kirge, oma rõõmu ja asja, mis paneks silmad särama. Nii ootamatult ma leidsingi selle täiesti tühjast kohast. Mu armas Karin oleks nii õnnelik, et ma ütlen, et ehk tõesti annab universum Sulle seda, mida Sa küsid. Ma ei ole kindel, kas ma alati usun selliseid asju aga tundub, et aina rohkem on minu ümber inimesi, kes seda usuvad ja ka mulle tõestavad.

Ametlikult on minu e-mailide lõpus kirjas brändijuht. See on päris uhke sõna ja tegelikult võib öelda, et ka üsna täpne. Ma just eile mõtlesin selle peale, et minu töös kõige suurem osa on ja seda oli raske välja mõelda. Minu päevad on täis paljude e-kirjade kirjutamist, hästi palju suhtlemist klientidega ja edasimüüjatega, lisaks erinevate pakkumiste arutamist ja koos teistega lahedate ideede genereerimist. Infovahetus on meil tõsiselt aktiivne ja võib öelda, et kui alguses oli meilboksis päeval kirju 5-10, siis praegu pigem 75-100. Kuidagi märkamatult on sellest aga saanud nii normaalne osa elust, et enam ei panegi seda tähele. Minusuguse enne mitte kontoritööd teinud inimese jaoks oli ju naljakas hakata äkki vastama kirjadele, proovida olla viisakas ja normaalne ning käituda nagu täiskasvanud inimene. Minu õnn on, et ma sattusin tööperre, kus teised õnneks ka vahepeal käituda ei oska. Kui palju rõõmu võib olla kohatust naljast või suvalisest trükiveast! Ja nalja peab saama. See on nii oluline, et tööl saaks nalja, oleks rõõmu ja elu ning tunneksid end hästi.

280617_48-nett

Üle väga pika aja tunnen ma end hästi. Nii oma kehas, kui vaimus, kui nii võib öelda. Ma arvan, et lõpuks hakkan ma leidma oma kohta ja see on mulle alati oluline olnud. Kunagi aastaid tagasi olen ma lausa bloginud teemal, et ma ei taha olla ainult ema. Ma tahan olla ka kõike muud, mis minu südame naerma paneb. Ma tahan olla sõbranna, abikaasa, kolleeg.. Ma tahan neid kõiki olla ja ma tahan neid kõiki hästi olla. Vahel on mul enda pärast piinlik, kui olen unustanud mõne sõbrannaga mitu päeva rääkida või pole küsinud kuidas kellelegi läheb. Mul on hea meel, et päris inimesed mõistavad ja on olemas. Proovin ka ise alati seda pakkuda – olla olemas, kui vaja.

Viimane aasta, nagu ma ütlesin, on palju õpetanud. Olen saanud kinnitust ikka sellele, et inimesed Sinu ümber on kõige olulisemad. Olen alati rääkinud, et me saime sõprade lotos jackpoti ja nii arvan ma siiani. Mulle tundub, et minu ümber koonduvad ainult head, soojad ja armsad inimesed, kellega mina saan olla mina ise ning nemad saavad olla nemad ise. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tahan olla mina ise. Ma tahan kanda ketse, käia meigita, teha natukene kohatuid nalju, olla aus ja vahetu, vahel natukene konkreetne aga tegelikult ikkagi hästi haavatav. Ma ei taha teeselda ja see on hästi hea tunne. Ma tean, et nii paljud blogijad ja tänapäeva instagrammerid (uus sõna, jep) tunnevad, et nad peavad olema täiuslikud ja sellest on nii kahju. Ei pea olema, ainult õnnelik peab olema.

Vahel ma mõtlen, et ma ei ole õnnelik. Vahel ma ei suuda leida asju, mis mind õnnelikuks teevad ja kõik tundub paha. Vahel on hästi raske. Tegelikult on liiga tihti raske erinevatel põhjustel, kuid nii palju on ikka mille eest tänulik olla. Olulise unustamine on nii ebameeldiv, kuid kahtlustan, et vahel paratamatu meie tänapäevases elutempos. Õnneks kipub nii olema, et just vajalikul hetkel koputab reaalsus, tänutunne ja normaalsus õlale ning palub Sul end kokku võtta. Vahel tuleb nutt ära nutta, viha välja karjuda, kurbust välja kurvastada ja edasi minna.

Olen teinud avastuse, et olen nii paljudes asjades nii ebakindel. Ma ei tea mitu korda mulle on öeldud, et ma tundun alati nii enesekindel. Paljus tegelikult olengi aga nii paljus üldse mitte. Palju analüüsimist on kulunud sellele miks nii on või miks ma naa tunnen ning hea on öelda, et suurem osa asjadele suudan ma põhjuse välja mõelda. Enda tegude ja tunnete analüüsimine on huvitav ja vajalik oskus. Kui oskaks nüüd veel end ka kõrvalt näha, oleks elu vast tore. Ja siin pean ma silmas seda, et oleks ometigi kõigil meil oskus näha kõrvalt just enda häid külgi, mitte halbu! Kuid ega kõike ei saa oma elu esimese 29 aastaga õppida, midagi peab tulevikku ka jääma!

Sest tõesti, ma sain ju 29 vahepeal! Sel päeval tulime me just perega reisilt ja kiirustasime tööle. Kass pissis vannitoa põrandale ja vanni ning ma koristasin seda. Koogitüki tõi Raido Mimosast ja kell 22 magasime me vist kõik koos lastega. Järgmisel päeval oli meil Lineaga Naistesaate lindistus ja me käisime restoranis ja kontsertil. Ma ise mõtlesin sel päeval, et see sünnipäeva päev ja uue aasta esimene päev võtsid mu elu nii hästi kokku: palju nalja ja naeru pere ja töökaaslaste seltsis, hästi palju jooksmist, siblimist, kodus hoopealt koristamist ja söögitegemist, natukene laste kõdistamist, nende imetlemist ning rampväsinuna voodisse vajumist. Ei ole üldse paha elu, ma ütleks.

Processed with VSCO with hb2 preset

Meie argipäevad mööduvad nii kiirelt. Robin ja Henri käivad lasteaias, mõlemale meeldib seal. Kui meil on pikemad päevad, siis on lapsehoidja meil abis, võtab lapsed ise ja on nendega kodus aga kui vähegi võimalik, siis kiirustame ise töölt lasteaeda ja siis koju. Õhtud lähevad kiiresti. Proovin koju jõudes tööd mitte teha, et saaksime koos süüa, puhata, rääkida. Uskumatu, kui palju mu lapsed räägivad.. Ei tea kellesse nad küll on? Poisid toimetavad koos üsna palju aga väga tihti kraaklevad katkise vildika või puruks läinud paberi pärast. Vaatan neid ja mõtlen, et kui õnnelikud nad ikka on, et nad teineteisel on. Vahel nad saavad ka ise sellest aru. Siis Henri paitab Robini pead ja Robin pakub Henrile oma asju ning lohutab teda. Nad on mõlemad juba nii suured, et elu koos nendega muutub aina.. kergemaks. See tundub tegelikult vale sõna, sest ega varem ka üleliia raske ei olnud, kuid mulle meeldib, et Henriga saab ka vaikselt arutleda ja kokkuleppeid teha. Ta on hästi huvitav tegelane ja kui vahel on nad Robiniga nii sarnased, siis teine hetk on nagu öö ja päev 🙂

Robinist ei hakka ma üldse rääkimagi, sest tema saab ÜLEHOMME 6 aastaseks ja see tekitab minus lihtsalt nii palju emotsioone, et ma pean natukene neid veel läbi mõtlema enne, kui saan need kirja panna..

260817_27_nett



originaalpostitus

identicon
Kristipere blogi autor on kahe poja ema Kristi. Blogis figureerib ka pereisa Raido ja meie kass Puhh. Blogipesas on juttu elust lastega, arvamusi aktuaalsete teemade kohta, arvustusi restoranide, filmide, raamatute jms kohta. Stiil on lihtne ja kodune, oodatud on lugema kõik, kaasa võtta kaine mõistus ja natukene huumorimeelt :)

Loe samast kategooriast

”Kui probleemi ei taha, ära looma võta”

Nõnda on mu ema mulle ikka vahel öelnud, kui olen loomadest rääkinud või elevusega jahvatanud, …