Avaleht / Elu / Arvamusblogid / Tähtsad dilemmad

Tähtsad dilemmad

Rääkisin täna tuttavatega vanal heal surmateemal ja mul tuli sellega seoses meelde, et mõni aeg tagasi, kui sõbrannaga mõnusalt veiniõhtut pidasime, teatasin talle, et kui sussi püsti viskan, siis tuleb mind kohe kindlasti kremeerida. Mitte, et ma väga seda protseduuri justkui kulmuhooldusesse minekut ootan, aga kui mul on valida kõdunemine kuskil külmas maamullas, ussid silmamune õgimas versus olla tuhk, ma valin viimase. Mul on ka üks sõber, kes tahab tuhastamist vaid seetõttu, et välistada võimalust, kus ta ärkab ikkagi kirstus üles ja avastab, et p*rses. See asi pidi täitsa võimalik olema. Mõned inimesed on surnukuuris silmaluugid lahti teinud. Vist on mingi seisund ikkagi olemas, kus inimese hingamine lakkab pea olematuks ja pulss auglustub niivõrd, et arstid võivad inimese surnuks tunnistada. Kuigi tegelikult tegid väikse tuku.

Rets on see, et kui ma seal urnis lõpuks tuhk olen, ei taha ma ikka sinna mulla alla passima minna. Kurstin sõbrannale saatust, et kes mind ikka kuhugi kaminasimsile tahab. Eriti kui ma mingi 96aastase mutina sinna satun. Keegi ei mäleta siis enam väga, kui cool ja äge tsikk ma olin, ning 96aastast kõbi ei taha enam keegi oma kaminasimsile. Ega tegelt ei tahaks ka vist nooremat. Kujutate ette, kui see hing kummitama hakkaks? Ma ei julgeks mitte iialgi üksi kodus olla, kui ma sellise urniga elama peaks, rääkimata öösel pimedas kuhugi vetsu minemisest.

Ei jäänudki muud üle, kui sõbrannale teatada, et peab mu urni siiski enda koju võtma. Et noh, parim sõbranna ikkagi ja normaalne oleks selline teene teha. Ma ei taha ka kuskile mere peale laiali pudeneda, see oleks ka õudne. Tükid tuule käes lehvimas mingis võõras kohas. Ma ei tunne mitte ühegi mäe, künka, oru, jõe või merega sidet, et ma tahaks seal kohal üksi hõljuda. Ja ma tahaks ikkagi ühes tükis olla.

On vist ka mingi uus variant, et inimese tuhk maetakse maha ning samasse kohta istutatakse väike puu. Ilus mõte. Mulle hullult meeldib, justkui ma saaksin taime juurtest uuesti pinnale tulla ja siis puuna edasi kasvada ja maailma näha. Aga siis on variant, et ma muudkui sirgun ja lehvin seal tuule käes ning olen jumala KINNI, no ikka täiesti LUKUS, ja kuhugi minna ei saa ja midagi teha ei saa. Stuck forever ning mõtlen selle õnnetu puuna tagant järele, et MIS MUL OMETI VIGA OLI, ET MA SELLIST ASJA SOOVISIN?!

relief-gif

Kuidas te olukorra lahendate?

Päise foto: pexels.com



originaalpostitus

Mind köidab taimetoit, kassid, reisimine, lennukid, filmid, raamatud, teatud ühiskondlikud valupunktid ning nii mõndagi nendest, aga ka muudest teemadest, võib siit blogist leida.

Loe samast kategooriast

PLASTIST PESA

Vaata hästi hoolega seda fotot. Mida sa näed? Mina näen oma igapäevasel koduteel sellist vaatepilti. …