Avaleht / Elu / Arvamusblogid / “Tappa prostatavähk” Onu Bella

“Tappa prostatavähk” Onu Bella

image Kuidas arvustada raamatut, mis räägib vähist? Milles autor räägib enda vähist? Ei saa ju öelda nagu Tujurikkujas, et “sure lõbusamalt”, aga samas ei taha ka langeda haletsemisse. Haletsemine on asi, mida ma absoluutselt ei salli, nii et proovin siis leida kuldse kesktee. Nagu juba öeldud, räägib Bella seekordne raamat vähist. Täpsemalt eesnäärmevähist, millega ta nüüdseks üle kahe aasta võidelnud on. Kui ma esimest korda ta haigusest kuulsin, olin ma küll šokeeritud, aga mitte kohutavalt mures, sest nii nagu paljud, arvasin ka mina, et eesnäärmevähk on üsna lihtsasti ravitav – väike operatsioon ja kõik. Õigemini uskusin ma statistikat, et kuna see on nii levinud, siis on sellest ka “lihtsam” paraneda. Kas on? Sellele küsimusele raamat vastabki. Kui alguses arvas Bella (ja arvasime me kõik), et operatsioon ja sellele järgnev lühike taastumine lahendab kõik, siis tegelikkuses on lood nii, et tänaseks päevaks on asjad palju halvemaks muutnud. Olgu, statistikasse läheb Bella ilmselt “paranenuna”, aga paraku ei arvesta statistika elukvaliteeti ega selle kardinaalset muutust pärast operatsiooni. “Tappa prostatavähk” keskendub elule pärast operatsiooni. Kuidas jätkata täisväärtuslikku elu, kui su organism enam korralikult ei funktsioneeri ning sa kõige lihtsamates igapäevastes tegevustes abi vajad? Eesnäärmevähi operatsioonijärgne elu ja kiiritusravi tagajärjed pole just teema, mille kohta väga palju infot liiguks ja millest mehed rääkida tahaksid. See raamat räägib aga kõigest, ka kõige võikamatest detailidest, ausalt ja emotsioonideta, kuid samas mõjuvad need paljaks kistud kirjeldused eriti intensiivselt. See võiks olla kohustuslik kirjavara kõikidele, kes seda etappi läbivad. Ei, tegelikult võiksid lugeda seda kõik mehed. Ja naised ka. Eesnäärmevähi kohta liigub küll infot, aga enamasti lõppeb see info lausega “ravitakse operatsiooniga”. Nii kinnitasid Bellale ka arstid enne operatsiooni, et aasta pärast meenutab ta kogu haigust kui “talvist nohu”. Päris pikk nohu, ma ütleks. Selline liigne positiivsus arstide poolt on nii minu kui ka raamatu autori arvates äärmiselt vale, sest arst ei ole see, kes patsiendile “kõik saab korda ja mõtleme nüüd positiivselt” ütlema peaks – ei! Ta peab rääkima kõige mustematest stsenaariumitest, kõige hullematest kõrvalmõjudest ja kõigest, mis valesti minna võib, et see kõik ei tuleks üllatusena. Ausalt, kes meist tahaks selliseid üllatusi?  “Tappa prostatavähk” ei ole õnneliku lõpuga lugu, kus kõik paranevad ning arstid ja patsiendid käsikäes ringmänge tantsivad. Raamat kummutab müüdi endisest vähihaigest kui tohutu tänulikkusega täidetud tublist ja ümberkasvanud inimesest, keda meil ajakirjanduses ikka eksponeerida tahetakse. Nii tubli! Nii püüdlik! Sa pead olema tänulik oma elu eest! Millise elu eest? ** Aga positiivsema poole pealt ka: kuna autor on siiski onu Bella, siis ei puudu ka siit, muidu nii tõsise teemaga raamatust huumor. Autobiograafilist jutustust ümbritsevad tarantinoliku hõnguga fantaasiamaailm ja maagilise realismi poole kalduvad unenäod, mis hiilgavad oma dialoogide poolest. Mina turtsatasin nii mõnegi koha peal naerma. Aga ettevaatust: tädikestel, kes väiksemagi  roppuse peale minestavad, tasub see raamat parem poodi jätta.

originaalpostitus

identicon

Loe samast kategooriast

Kogan 2.0, kodanikupalk ja Eesti mõte

Postimehe arvamusportaalis: “Jaanus Nurmoja: kodanikupalk katseliselt näiteks Narva kolivatele eestlastele?” Palju õnne – tundub, et …