Avaleht / Elu / Pere- ja lapsed / Tegin algust projektiga: “MINA”

Tegin algust projektiga: “MINA”

Nagu mu viimastest sotsiaalmeedia postitustest võib välja lugeda, siis mu mojo hakkab tagasi tulema. Pole Esileedit ja pole lapsi. Olen vaid mina ja minu mõtted ning see on mulle mõjunud väga hästi. Hirmutav on see, et nad tulevad homme tagasi ja kuigi ma igatsen neid väga, on mul natuke ka hirm, kuidas me edasi elama hakkame. Ma olen selle viie päevaga täielikult metsistunud. Kui keegi praegu mind näeks, siis ta tõenäoliselt ehmataks ära. Habetunud, karvane, viis päeva pesemata, kellegagi ei räägi, kellegagi ei arvesta…

Ok, pesemas ma ikka käin. Aga kuna mul pole autot olnud, siis ei ole ma ka juuksuris käia saanud ja seega on juba varsti nädal üle mu tavaliselt tsüklist, mis on iga 17-18 päeva tagant. Üritan reeglina käia natuke üle kahe nädala tagant. Kuid ma olen saanud ära teha palju muid asju, mida ma aina edasi lükkasin ja üks asi, millega ma algust tegin, on projekt nimega “MINA”.

Ehk ma hakkan endaga tegelema. Pühapäeval läbisin ma Allen Carri kaaluteemalise kursuse ja sellest on möödas juba pea kolm päeva ja mul läheb väga kenasti. Iga uus asi vajab harjumist, olgu see muutus positiivne või negatiivne, aga programmi kohaselt läheb mul kenasti. Ma ei hakka detailidesse langema, millele see meetod keskendub (võib-olla kunagi tulevikus), sest enne tahaks ma näha selle toimimist enda peal. Aga miskipärast on mul seekord tunne, et mul läheb väga hästi. Sest ega mul taganemisteed ka enam pole. Ma olen kõik munad siia korvi pannud, sest kui see töötab nii imeliselt suitsetajate puhul, siis miks ei peaks see toimima kaalu puhul. Kõik sõltuvused põhinevad hirmul.

Muide just hirm on see, miks ma alati neid alustamisi aina edasi lükkan. Hirm, et nagunii tuleb suurest hulgast asjadest loobuda. Hirm, et see saab olema raske katsumus. Hirm, et toidukorrad ei ole enam nauditavad. Ja just hirm on see, mis sunnib meid iseendale vabandusi otsima, miks see algusaeg aina edasi lükata – oh, ma teen seda siis, kui mul puhkus läbi saab. Mul tuleb kahe nädala pärast sünnipäev, kus ma nagunii kooki söön- ma alustan peale seda. Ma praegu ei saa seda ette võtta, sest mul on niigi nii palju asju teha. Hirm ebaõnnestumise ees sunnib meid seda alustamise päeva aina edasi lükkama.

Kuid nii palju võin rääkida, et meetodi üks oluline osa on mõista värske toidu olulisust. See ei sunni sulle värsket toitu peale, kuid ise analüüsides, mis toitu ma kõige enam oma naturaalsel moel naudin, siis tegelikult värske puuvili on minu valik number üks. Alati. Jahe arbuusiviil. Eile ostsin turult mustsõstart ja ma olin unustanud kui maitsvad nad on, kui sa selle suus katki hammustad ja selle magus sisu su keele peale valgub. Või kui sa lööd hambad küpsesse õuna ja selle mahlad sulle suhu jooksevad. Ma olin siin poetoitu süües täiesti kõrvale jätnud kogu värske, mida meile suvi pakub.

Ka liha armastan ja eile näiteks tegin oma suure rohelise muna peal midagi, mida ma kunagi varem teinud polnud. Ma suitsutasin ära ühe küüliku ja kanamaksa. Mõlemad said väga maitsvad. Eriti koos wokiga, mida ma juurde tegin. Ma pole varem taibanud, aga tomat sobib woki nagu rusikas ja ma ei saa aru, miks ma seda varem teinud pole. Küülikuga on mul endal mõnus nostalgia, sest me kasvatasime ise maal küülikuid ja suitsuküülik oli iga peolaua põhitoit. Olen seda nülginud, puhastanud ja söönud.

Ma tegin endale inventuuri sellest, mida ma igapäevaselt söön ja ma tegin seal hulga korrektuure. Ma ei kavatse loobuda ühestki toidust, aga ma kavatsen edaspidi süüa võimalusel vaid oma lemmiktoite. Mida ma sellega silmas pean, on Allen Carri programmi põhine. See programm aitab mõista, mis on inimese lemmiktoidud, kui eemaldada sõltuvust tekitavad ained ja ajupesu. Ning ma tean, et ma olen neid elumuutvaid otsuseid varemgi korduvalt teinud ja tagasi auku kukkunud, kuid keda see huvitab. Oluline, et ma seekord õnnestuks, eks 🙂

Kuna ma räägin värskest, siis ma püüdsin tänaseks ka videot teha, kuidas ma püüan Pombeli smuutisid järgi teha, aga esiteks – selline katsetamine ilma lasteta, on miljon korda vähem lõbusam ja teiseks, kuna mul puudub auto, on mul keeruline ka koostisosi kokku koguda. Siiski ma kavatsen video teha siis, kui lapsed kodus on, et koos teha ja koos proovida.

See, et neid kodus pole, ei tähenda, et neil elu ei keeks. Lapsed elavad praegu oma senise elu kõige huvitavamat elu (eriti tihe sõnakordus sai). Iga päev võtab Esileedi ja ta õde kolm last kaasa ning käivad kohtades ja näitavad paiku, mida lapsed kunagi näinud pole. See pole eriti keeruline, sest kahe ja nelja aastased enamjaolt ei olegi eriti midagi näinud. Kuid piltidelt on näha kui põnevil nad on. Nad käisid vabaõhumuuseumis, Haapsalus, Nõmmel mingis põnevas pargis, kus oli palju käike, sõitsid hobuvankris, suplesid. Täpselt selline, nagu suvi peakski olema.

Ma olen jah, elevil ning änksi täis. Mitte ainult ei lahendaks õnnestumise korral see mu kaalumuret, vaid annaks ka väga head ohjad enda karjääri jätkamisel. See oleks unistus, sest kõik need teised lahendused, millest kõik kaaluga tegelejad räägivad, tegelevad füüsilise poolega- sulle tehakse tasakaalustatud toitumiskava, mis hoiab ära suured veresuhkru kõikumised, aga ometi kukuvad enamus ju tagasi vanale rajale. Miks?

Paljudel kaalulangetajatel on konto nii Orgus, kui Fitlapis, kui tellitud kava Kalmuselt ning nad on ikka samas seisus. Ja kui nende kavadega ebaõnnestutakse, siis süüdistatakse ennast ja ka teised süüdistavad sind – ju sa ei järginud kava 100%, ju sul pole piisavalt tahtejõudu. Mis muudabki minu silmis kõik need lahendused ajutiseks. On see üksik protsent, kes võtab hunniku kilosid alla, aga mis siis saab? Kui nende õnnestujate intervjuusid lugeda, siis ütlevad nad kõik kui ühest suust, et kaalulangetamine on raske – igapäevane võitlus iseendaga. Võtame päeva korraga. Kuid raskeim osa on hoopis edaspidi kaaluhoidmine. Ehk sul on valik, kas jääda neid kavasid ja enesepiiramist jälgima elu lõpuni, või kukkuda tagasi.

Mitmed mu tuttavad räägivad kui mantrat, et nad peaksid uuesti fitlapi või orgu kava ette võtma, sest kaalu on jälle kõvasti juurde tulnud. Ehk nad aina kukuvad ja lähevad tagasi, kukuvad ja lähevad tagasi. Kui ma küsin, et aga millal selle kava jälgimise võiks ära lõpetada, ei oska keegi midagi öelda. Tahtejõul põhinevad lahendused on loogilised, kui eesmärgid on ajaliselt piiritletud, et sa pead pingutama mingi aja – näiteks, et läbida maraton, et võtta alla viis kilo, et kleit selga läheks, et hoida põit kinni, kuni koju jõuad, sest sa pead kannatama ja siis on see läbi – võid puhata. Aga kui kaaluhoidmine on raskeim osa, siis millal sa lõpuks puhata sellest saad? Millal sa võid end lõdvaks lasta? Ka mina olen oma kaalust paari aastaga 40 kilo alla võtnud, aga nii kui aktiivne elustiil ja ettevalmistatud karbikestest söömine olude sunnil ära kadus, olin ma vanas rutiinis tagasi ja ka kogu kaal oli paari aastaga tagasi. Pluss veel lisaks.

Probleem on, et need tegelevad probleemi füüsilise poolega- mida sa suhu paned, aga need ei tegele selle psühholoogilise poolega, miks me midagi suhu paneme. Miks me sööme, kui me oleme õnnetud? Miks me sööme kui meil on igav? Või kui me oleme süvenenud filmi? Miks me sööme siis kui meil kõht on täis? Miks me topime end nii täis, et pärast ägiseme? Miks me premeerime end nende toitudega, millest me üritame eemale hoida? Nüüd on populaarne öelda, et sa ei pea pidama dieeti, vaid muutma elustiili ja siis saadetakse nende sõnadega edasi dieedile. Midagi pole tegelikult muutunud. Ainult sõnastus. Loomulikult kui sa muutud Raivo E. Tammeks ja hakkad pööraselt trenni vihtuma, oled sa ka sale ja sportlik, aga ka temagi vorm püsib ainult seni, kuni ta seda trenni teeb.

Ma ei ütle, et need toitumiskavade programmid ei tööta. Ma ütlen, et mina ei näe neid kui jätkusuutliku lahendusena. Need võivad olla, kui sa jäädki neid kasutama. Kui teie olete seda kasutamas/kasutanud ja rahul, siis see ongi kõige olulisem.

See on see, millega ma olen siin oma aju okupeerinud ja millest Allen Carri meetod aitas aru saada. Ma väga loodan, et see jõudis kõik kenasti pärale ja ma ei pea veetma ülejäänud elu ennast millestki jõuga eemal hoides, vaid ma tulen sellest lõksust välja ja oskan sedasi ka teistel abiks olla.



originaalpostitus

Isadusest, perest ja omavahelistest suhetest

Loe samast kategooriast

Hoiatan inimese eest: Martti Kägo

Tõesti olen ma neid ridu siia kirja panna tahtnud juba oma paar kuud, aga olles …