Avaleht / Spordiblogid / Üks poolik laupäevahommikuks

Üks poolik laupäevahommikuks

Mida teha ühel veidi unisel laupäevahommikul? Noh… näiteks joosta üks poolmaraton 🙂

DSC_0227.JPGViigi, mina, Maris

Sellel poolikul on väikene eellugu ka. Algselt pidin tegema Valgas lühikese triatloni aga uuduluudu nagu olen siis unustasin registreerida õigel ajal ning siis oli hind kerkinud 65 eurtsi peale ja noh kahju hakkas rahast. Viigi ja Maris rääkisid Võhma tervisemaratonist, seega mõtlesin, et ohh ok, jookseme siis ühe pooliku.

Ettevalmistus selleks oli null ja jalad olid pigem mega väsinud eelnevatest päevadedest. No ikka korralikult väsinud aga siiski mulle tundub, et Holstre-Polli mäed on jalgu natukene tugevamaks teinud küll.

Aga see võistlus on praeguse seisuga üks mu lemmikvõistlusi, mida üldse läbinud olen. See pisitilluke külavõistlus, kus kõik on käe jala juures, kus osalejaid on vähe, kus joogipoisid ja tüdrukud on hasartsed ja korraldus on mõnus ja üldse kõik oli täiesti super. See on see jooks, kuhu kindlasti tahan veel tulla. Selline armas ja südamlik ja tore. Aplaus korraldajatele! Sellel jooksul mõtlesin, et peaks ka kätte võtma ja Holstre-Pollis ühe pisikese võistluse korraldama, olen seda mõtet juba mitu aastat vaaginud. Keegi tuleks jooksma, kui korraldan?

Minu jaoks oli tegemist pigem pika trenniga, kui sõna otseses mõttes võistlusega. Plaan oli lihtsalt joosta või õigemini joosta koos Marisega ja tema tempos, et tal huvitavam oleks. Tema, hull nagu ta on, jooksis täna maratoni ja mina siis silkasin tema kõrval pooliku.

Ring oli 620 meetrit ning läbida tuli 34 ringi. Rada oli selline pigem raskemapoolne. Oli küll lauge aga kohati pehme ja enamus pinnast oli puulaastud või suisa pehme muld, et jalad said vatti omajagu. Alguses, kui raja kattest kuulsin siis mõtlesin, et pekki mina sinna üldse ei lähe. Eelmisel kevadel sain pehme multsi pinnasel jooksuga reiesidekirme pingutaja ülekoormuse ja pea terve hooaeg läks ju jooksu mõttes aiataha.

Seega mõtlesin, et kui jalg tunda annab siis lihtsalt enam ei jookse ja nii ongi.

Aga see jooks oli mõnus! See rada oli mõnus. Mets pakkus mõnusat varju ja ainult korraks paistis päike lagi pähe igal ringil. Heaküll õhk eriti ei liikunud aga ikkagi oli mõnus.

Lõpupoole oli veidi raske ka korraks aga enamus aega põles sisemine leek väga eredalt ja naeratus oli koguaeg suul. No mõnus oli, noh 😀 Tempo oli selline mõnus kulgemistempo ja Marisega sai veidi lobisetud ka ja kilomeetrid möödusid kuidagi iseenesest. Üldse ei adunud neid.

Viimast 7 ringi oli küll juba tüütu lugeda, et nüüd on 6 ja 5 ja 4… et noh lõpp võiks juba tulla. Siis jooksin viimast ringi ja tundsin, kui palju minus veel peidus on 🙂

IMG_20180707_120649.jpg

Lõpetasin ära ja enesetunne oli nii mega 🙂 Siuke tunne, et nüüd võiks paar mäge küll kuskilt paigast liigutada 😀 Helistasin mehele ja ütlesin, et ohh siuke energialaks on sees, et nii mega mõnus on olla 😛 Ta ainult irvitas, et ega ta midagi vähemat minult ei ootakski peale 21,21 km jooksmist 😀

Istusin nagu kuningas üksinda sööma ja sõin mega head seljankat ja siis sutsas vaablane mind reide, hea, et pärast jooksu. Mega hea supi autor jooksis see peale koju ja tõi mulle allergiarohtu ja kreemi. Millisel jooksuvõistlusel sul veel selline teenindus osaks saab? Aitäh!

Läksin auto juurde ja võtsin märjad riided seljast ja tossud jalast ja see vaatepilt oli nüüd küll ootamatu. Tundsin küll joostes, et päkaalt veidi hõõrub aga kohe nii?

IMG_20180707_121517_464.jpg

Aga noh, küll ära paraneb. Mõnus oli ikkagi 🙂 Järgmine aasta jälle!

Päikest,

Regiina



originaalpostitus

identicon
Kirjutan oma blogis sellest, kuidas üritan oma kolme põnni kõrvalt trenni teha ja tervislikult toituda, mõned võistlused ja eneseületused ka sekka loomulikult. Head lugemist!

Loe samast kategooriast

UPDATE: analüüsi vastused ja lobajutt

Viimasest postitusest hulk aega möödas. Selle ajaga jõudsin käia jälle uued vereanalüüsid andmas ning saada …