Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Uniselt ja talviselt (niikuinii unistate talvest…)

Uniselt ja talviselt (niikuinii unistate talvest…)

Väljun tundest, et mind üldse pole
ning mis paistab on nii läbipaistev.
Ma pööran nõudlikult kella poole.
vaatan aega ja “stopp!” kõlab vaikselt.

vaikus kõuehäälne, sügavöine,  tume
kõrvu lukku löövalt täitnud kogu ruumi
valgus laualambis ootamatult sume
silmapaistmatu ja ulatumas Kuuni

Edit: esimest salmi olen vist juba viis korda ümber nokkinud. Ikka ei meeldi. No las olla siis.

***

Lumehelbed kogunevad loikudesse parve,
lõunatuul neis äratanud äralennutarbe.
Stardirada pisut kasin, kõigest loigu piires,
raske leida sirget lõiku, lihtsam teha tiire.
Ühe tiiru peal võib äkki lennutuju tulla.
Helves tuuleiilis hõljub pilveks taeva alla.
Homme sajab maha hoopis mingi kõrbe kohal,
homme lumememmevõsa kauges kõrbes vohab.

***

Kui lumi läheb, sulab välja palju.
Suur hunnik liiva näiteks.
Surnud kass.
Me onu Endel oma koerasitanalju
ei jäta tegemata,
ta on oss.
Nii kole on et vaataks ainult pilvi:
seal lömmis pudel pori sees
ei vedele.
Ent kui kord jalge ette suunad silmi-
üks vars, üks õis, üks lill,
üks lumikelluke.



originaalpostitus

identicon
Jutud. Lihtsalt jutud.

Loe samast kategooriast

Kuues aasta

Kuues aasta jooksis  juba, aeg oli kadunud märkamatult. Bernilla oli oma hõimuga harjunud, pooljumala staatuses …