Avaleht / Maa / Taludeblogid / Universumi kõverad

Universumi kõverad

Eesti blogiauhindadel jäin oma kategoorias jagama teist ja kolmandat kohta ja 2018 a tiitliks jäi nominent. Viie konkurendi seas ei olnud see küll nüüd mingi eriline saavutus. Kuid mulle antud 476 häälega oleks mõnes teises kategoorias ka esikoha saanud ja veelgi enamates kategooriates kindlalt esikolmikus olnud. Enda lugejatele ja hääletajatele olen seega väga südamest tänulik. Aga austet võitja, Saaremaa Mardi talu suur fänn olin ise juba ammu enne seda, kui blogikonkurss üldse loodi.

Imestan siiski, et üldiselt anti blogidele nii vähe hääli – valdav enamus sai alla 200, isegi alla 100 hääle ning koguni alla 10-lisi oli mitu. Kas ei loeta blogisid, kas ei teatud konkursist või hoidku selle eest – blogi, mida sa nii hoolega pead, ei meeldigi teistele? Või siis on võitjad niivõrd peajagu üle, et teistele hääli ei jätku?  Üldkokkuvõttes jäi 185 blogi minust tahapoole ja 28 ettepoole. Mis ei tähenda tegelikult absoluutselt mitte midagi. Paljud väga head blogijad end sellele konkursile üldse kunagi üles ei annagi.

image

Üks nali oli ka. Nimelt said kõik nominendid meilile meeldetuletuse, et oled jõudnud konkursil täpselt nii kaugele, et tule ja vii oma auhind ära. Mina sain ka sellise kutse, aga pidustustele minna muidugi ei kavatsenud. Ja oioioi, mis pahameel siis nende teiste minutaoliste nominentide poolt lahti pääses (ja neid pidi olema ju 36 inimest!) – kallis meik ja soeng tehtud, 300 km sõidetud, aga lubatud auhinda ei kuskil! Pärjatud said vaid esikohad. Nii et lõpuks oli asi naljast kaugel.

image Aga tagasi reaalsusesse. Meil oli linnas aias juba eelajaloolisest ajast saadik üks suur pojengipõõsas.  On selline hilisem roosade õitega vana sort, õitseb tavaliselt koolide lõpetamise ja me noorema poja sünnipäeva aegu. Ükskord ammu olin korraks korralik ja jagasin põõsa laiali. Nüüd oli siis 4 roosat põõsast. Mõtlesin, et ehk oleks aeg ka muid värve soetada ja ostsin laadalt valge pojengi juurika. Sai tema ilusti kasvama pandud ja ootama hakatud. Pojeng ju õitseb teatavasti alles kolmandal aastal ja ootaja aeg on pikk. Kolmandal aastal oli põõsas nuppe täis ja ühel ilusal päeval avanesid uhked, aga paraku täiesti roosad õied. Täpselt samasugused, kes mul juba enne seal reas olid. Noojahh, mis teha, lill on lill. Maal oli enne meid ka juba paar samasugust roosat pojengi, õitsesid aga veelgi hiljem, sest siin ongi kõik aastaajad paar nädalat hilisemad. Pojengid tunnevad ennast siin hästi, sestap otsustasin veelkord valge pojengiga katsetada, aga nüüd läksin kindla peale välja. Ei ostnud ma juurikat ei turult ega laadalt vaid korralikust poest, pildiga silt ilusasti küljes. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ta seal köögiakna all hommikupäikeses lõhnab. image image Jälle kolm  pikka aastat ootamist.  Kastsin ja poputasin igal aastal. Sel kevadel oli noorel põõsal viis ilusat nuppu peal. Kui valged nupud juba päris suured olid, avastasin neilt sipelgad. Ka need said minema aetud, uhh, jõudsin õigel ajal. Seegi pinge oli lõpuks maas, et äkki jälle vale värv – suured nupud olid valged mis valged.  Järgmisel nädalavahetusel oli korraks õhus, et me maale ei lähegi, aga valge pojengi õitsemine oli selline argument, et tuli minna, kasvõi selleks üheks õhtuks. Isegi autouks jäi vist lahti, nii kiiresti kappasin maja taha. Viis õit olid täies ilus lahti ja no vaadake ise, selline mu valge pojeng ongi! image

Ah et ei ole nagu väga valge? No vaadake uuesti, pingutage palun natuke, on see siis nii keeruline? Nupud olid ju lumivalged! Pantalone ütleks küll, et natuke nagu juba on…

image

Aga keda ma petan. Jah, see juhtus jälle! Ja mis siis nüüd – kolmandale ringile? See vaene õitseja on muidugi väga ilus – õis on suur ja tihe, lõhnab nagu pöörane, keskel on isegi mõned tulipunased õienarmakesed, aga ta on lihtsalt jälle niivõrd roooooosa. Kõige hullem on see, et mul ei ole enam kohti, kuhu lilli maha panna. Mis ei tähenda üldse seda, et neid siin juba palju on, pigem ikka vähe, aga ma pean endale aru andma, et keegi peab neid hooldama ja lühikesi nädalavahetusi ainult upakil lillepõõsastes küll veeta ei tahaks. Mõnede aastate pärast võib olla ei jaksakski. Aga kui ma siiski selle üheainsama koha veel leian, siis juurikat pean paluma kelleltki, kellel see lill kindla peale aias kasvab.

image image

image Samuti esmaõitseja, kindlalt valge ja lõhnav

Enne jaane oli üks jupike puhkust ja lõpuks sai ette võetud suure toa tapeetimine. Enne seda tuli kultuurikiht seintelt eemaldada ja see oli ühtaegu jube ja põnev töö. Kõik see mööbeldamine, tolm ja sodi! Vana riidekapp pidi jälle oma vana koha peale tagasi rändama, mille tarvis sai mööda poode mööbli teisaldamisrattaid otsitud. Kohale ta sai, aga loodi panemiseks läks vaja kolme tungrauda, kahte prožektorit, ühte põrandale külili asetatud meest ja ühte püsti seisvat targutajat.
Põnevad on 7-10 kihilised tapeedilatakad, nende üksteisest eraldamine ja raami sisse panemine seisab veel ees.

image image Sääsk aastast 1970?

image Kaja, sa oled meil nüüd igavesti seinas:))

image Naturel

Suure toa tapeet oli üks esimesi asju, mille maakodu jaoks kohe esimesel aastal ostsin. Mis esimesel aastal, esimesel nädalal! Uusmaakate ajaraamatut siis veel ei olnud, aga teises ajaraamatus täitis sama tapeet auväärset Rose`veini tausta ülesannet (vt.siit). Nii kaua pidi see tapeet aga ootama seepärast, et enne tuli ehitada uued laed, milleni alles tänavu jõudsime.

image Kõige väsinum. Kliisterdage mind ära, kui tahate.

image Kõige unisem

image Kõige kontrollivam

image Kõige valvsam image Kõige tüdinenum

image Kõige uudishimulikum

Niisiis tapeet on lõpuks seinas, aga teha on veel paljugi. Igav jutt. Ühesõnaga sisetööd jätkuvad.

Meil on sel kevadel päris palju külalisi käinud. Mitte selliseid kapitaalseid ja kokkulepituid vaid nö läbi astujaid. No ammu ju teada, et nad tulevad ikka siis, kui mööbel kokku lükatud ja seinaääri mööda kastimajandus. Tegelikult sõideti vist siinkandis hoopis ilusate ilmade pärast rohkem ringi. Need on nagu isiksuse kahestumise hetked, kui mõtled et jummel, kui tore on üle pika aja kohtuda ja teine mina sosistab, et jälle jääb see ja see ja see tegemata! Ning veel – ei olegi päriselt kõik nii nunnu, kui ajaraamatus näidatakse – muru niitmata ja toas pole kuhugi istudagi. Olen seda pilku näinud siin küll. Uskuge, endal on veelgi nigelam tunne, aga millalgi peavad need tööd ju tehtud saama. Seniks olete ikka oodatud, aga ime tabamiseks peate oma kujutlusvõimet kasutama.

Jaanipäevaks saime suure toa küll korda, aga teistes tubades on kastimajandus siiamaani. 1000 aasta pärast pidi ajas rändmine tõeks saama, aga kuluks juba praegu ära, et saaks aegruumi kokku-lahti voltida. Küll siis alles jõuaks palju. Näiteks kui avastad sööma hakates (reeglina siis, kui on külalised), et grillimaterjal on pehmelt öeldes jama olnud, siis rullid 50 km kauguselt poeukse siiasamasse taluukse ette või raputaksid aegruumi kurdude vahelt koguni cateringi-poisid õuele. Ja siis voldiks nad kõik jällegi kaugemale tagasi ning naudiks privaatsust kas just maailma, aga saare lõpus kohe kindlasti. Oot, aga siis ei oleks vaja ju remonti ka teha, susserdaks ennast sellesse dimensiooni, kus remont juba lõppenud! Ei, ma ei ole remondi ajal pead ära löönud, aegruumi ja valguse paindumine, maailmaruumi mustad augud ja ussiaugud on tänapäeva teadlaste, ikka pärispäris professorite tõsised uurimisteemad.

Aga pea sama uskumatu, kui ajas rändamine, on see, et sel aastal oli ilma vihmata jaanipäev!  👍

image

image

image

image Kauge jaanilõke

Uus päev ja just siis, kui mõtled, et enam vähem on asjadege valmis jõutud, leiad, et seenepakkudele on tulnukad ilmunud. Austerservikuid oli nii palju, et tubli veerand tundi korjasin. Neid ei saanud eirata ka, tuli kohe valmis teha.

image

image

image

image image Viirastused jäid vahele Ühel pühapäeval mõtlesin, et prooviks õige pisut kiiremini sealt maalt linna sõita, et kui palju ma siis aega ka võidaks? Ei, ega ma miski kiiruseületaja pole, aga tavaliselt seal metsade vahel sõidan hoopis aeglaselt. Oli selline päevane aeg, mil liiklus hõre ja loomad lõunaunes. V.a. üks loom, see kes mul autos oli. Enamasti teeb kass autos rahulikult paar tiiru ja jääb siis kuhugi kössitama. Seekord ta kössitamise kohta kuidagi ei leidnud ja sellest tuli mulle ka teada anda – õla tagant kuulutati pea otse kõrva sisse tungivalt MJAOUUUU! See hääletoon ei tõotanud head. Ja nii oligi – järgnes ÖÖÖÖK-HÕKK-HÕKK. Ja auto sekundeeris öökimisele omakorda tungivalt häälega – PIIIIIKS! No muidugi, benss jäi ju võtmata! Ja nii me seal siis öökides ja piiksudes oma kiiruskatset võtsime. Üks suur džiip asus sappa, mille juht autokoolis ilmselgelt selles loengus magas, kui pikivahest räägiti. ÖÖK-HÕKK-PIIIIKS! Selle närvilise sõidu ajavõiduks oli mingi 7 minutit. Ei mina tea, miks mehed kodus naeru pugistasid, kui ütlesin, et ma pidin ju kiiresti sõitma, bensiin ähvardas kogu aeg otsa saada. Aga olgu või tuhat seljas, kui on noored pered tulemas, siis püüame nende jaoks olemas olla. Kuigi kõik on läbisegi – sünnipäevad ja koolilõpud, korilus ja muruniidud, kalmistud ja kastmised, pidud ja pühad, lennukilt tulijad ja kuhugi minejad, sekka põlvevalugi. Põlvevalust sain muide niimoodi lahti, et kand hakkas veel tugevamini valutama:) image image

image

image

image image 🎂 32 💙

Viimasel ajal on meil väikene abiline mitu korda külas käinud ja siis ununevad korraks tormamised ajas ja ruumis. Viiejapoolene aitab pannkooke teha, pilte joonistada, väga suuri seebimulle tuulde lennutada, kurke ja basiilikut korjata, laulda ja jutustada, mängida ja loodust uurida. Seekord sai mana kena ninanipsu ka. Vaatasime pisikesi mängu taluloomakesi ja ütlesin, et näe, jaanalind, lammas ja rott! Aga tema teadustas, et mis lammas, see on ju jääääär! Veel seletas ta, et lapsed peavad alati vanemaid inimesi abistama, kui neil palju tööd on. Üks sõbranna ütles kunagi, et tütre kasvatamine on nii, nagu oleks päriselt printsess majas. Tütre kasvatamist ei ole elu ette andnud, aga printsess meil nüüd on ja ta on maailmaruumi keskpunkt tõesti.

image

image image



originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

Meie kuningriik

Kui nüüd tikutulega otsida ja saepuruhunniku alt hoolega kraapida, siis võib olla leiaks kuskilt isegi …