Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Uus-Meremaa, USA, Eesti, Island – suvised valikud

Uus-Meremaa, USA, Eesti, Island – suvised valikud

Huvitav olukord: ma ei tea, mis riigis ma kuu aja pärast olen. Tegelikult ei tea ma isegi seda, mis maailmajaos ma olen. See tundub juba reegliks muutuvat, et kui plaan on paigas, läheb kõik metsa. Meie plaan oli minna Uus-Meremaale talvehooajaks tööle – Bryan suusainstruktorina ja mina rajaohutuses. Plaan on ilus, reaalsus aga teine ja oleme mõelnud sellele, mis siis kui ei olegi Uus-Meremaale minekut.

Miks me üldse peame neid varuvariante otsima? Mis siis Uus-Meremaast sai? Kõige suurem roll on sellel, et Uus-Meremaa muutunud seadused on minule tööviisa saamise olulisemalt raskemaks muutunud. Selle kõrval on ka muid faktoreid aga ma ei hakka praegu detailidest rääkima. Kui on selgunud, mis plaan käiku läheb, kirjutan lähemalt. Meie plaane ja varuplaane jagan aga hea meelega. Äkki kellelgi tuleb veel mõni hea mõte, mida teha või kuhu minna.

Läheme koos Uus-Meremaale, mõlemad tööviisaga – muidugi see on parim plaan ja midagi, mida me mõlemad eelistaksime, kuid mida päev edasi, seda väiksemaks kahaneb tõenäosus, et see reaalsuseks saab.

Läheme koos Uus-Meremaale, mina lähen turistiviisaga ja elame Bryani palgast – õnneks on Eestil Uus-Meremaaga viisavabalt reisimise kokkulepe, nii et 3 kuud peaksin saama seal suht muretult veeta. Ja kuna sügisel on (loodetavasti!) USA viisaintervjuu, pean nii või naa septembris-oktoobris tagasi Eestis olema. Ainus murekoht on see, et suusalinnas on elamiskulud kõrged ning proovida seda teha ühe inimese palgast, on väga raske.

Läheme koos Austraaliasse suusakuurorti tööle – mulle meeldib see idee rohkem kui Bryanile. Eeliseks on muidugi see, et meil mõlemal on Austraalia Working Holiday Visa kasutamata, nii et viisa saamine ei oleks probleemiks. Probleem on pigem selles, et see on natuke liiga hilja peale jäänud ja tõenäoliselt on ametikohad täidetud. Bryanit ei vaimusta väga ka idee, et ta peaks instruktorite nn hierarhias uuesti nullist alustama.

Bryan tuleb suveks Eestisse  – miks ka mitte, eks? Ta saaks puhata, Eestiga tutvuda ja mu pere ja sõpradega rohkem suhelda. Rahaga, mis praegu arvel on (Uus-Meremaa lennupiletite, viisamajanduse jms), elaks Eestis tõenäoliselt ära. Ja kohe kui mul roheline kaart käes, saaksime koos USAsse minna. Miinuseks küll see, et Bryan ei saa tööd teha. Muidugi me võime Bryanile Eesti elamis- ja tööluba taotleda (see protsess on ka kordades kiirem kui minu USA elamisloa taotlemine), kuid seda tuleb pisut lähemalt uurida, et Bryani ajutine Eestisse kolimine minu elamisloaprotsessi segama ei hakkaks.

Mina lähen suveks Coloradosse – tundub kõige loogilisem, kuid selle plaani käikulaskmine pole väga tõenäoline. Kui me oleksime suvel Breckenridge’s või mujal mägedes, siis veel. Aga kui me oleme Greeleys… Olgu, mul on nüüd seal oma auto, millest oleks võib-olla abi Greeley väheke meeldivamaks muutmisel. Aga see on ainult võib-olla. Ja kui see võib-olla ei toimi, oleks suvi väga must ja masendav.

Bryan jääb Coloradosse ja leiab seal töö. Mina lähen Islandile ja leian seal töö – see oli meie esialgne plaan B. Kolm päeva Islandil (ma päriselt ka kirjutan kunagi sellest blogis) ei olnud kohe kindlasti piisav. Mul oleks võimalik pisut reisida, ringi uudistada ja ka uues keskkonnas tööd teha. Kui ma USAsse kolin, ei ole enam sedavõrd lihtne mööda maailma ringi kapata ja kuude kaupa kuskil mujal tööd teha, sest  pean jälgima elamisloa säilitamiseks vajalikke tingimusi. Ja no kui nagunii peab Bryanist lahus olema,  võiks ju selle eest vähemalt rahalist kompensatsiooni saada!

Olen ausalt öeldes kaalunud ka seda, et kuskil kirjutamisega tegeleda, ent elamisraha oleks ikka vaja ja ma ei tea isegi kust otsast alustada, kui tahta nt Rootsi, Ahvenamaale või Austriasse loomemajja minna. Kindlasti käib mingi hulk selliseid asju läbi Kirjanike Liidu aga ma veel pole julgust kokku saanud, et proovida liikmeks astumist.

DSC_5155

Üks pilt Islandilt. Hea meelega lähen tagasi, kuigi suvel seal kahjuks lund eriti pole.

Mõnes mõttes on ju äge. Visata, et oh ei tea, kus ma küll suvel olen. Eesti, USA, Island või Uus-Meremaa. Valikud on tõeliselt eksootilised ja ma saan aru, et mõnes mõttes on mul ikka vedanud küll, et saan lihtsalt asjad pakkida minna. Samas on see ka parajalt närvesööv. Uus-Meremaa piletihinnad on seda kallimad, mida lähemale eeldatav võimalik äralend jõuab. 31. mai olen ma Suurbritannias ja oleks vaja paika panna, kuhu ma sealt edasi lähen, et jällegi piletid ära osta. Tegelikult võin põhimõtteliselt lennujaama istuma minna, sest minek on nagunii sealt aga seda, mis suunda lennuk lendab, ei kujuta ette ka. Muidugi ka teadmatus, et millal jälle Bryanit näeb ning üleüldine plaanide tegemise keerukus.

Ma üritan hoida positiivset suhtumist, et kui üks uks sulgub, siis avaneb viis uut ust ja tegelikult on igal ülalpool mainitud variandil oma head küljed. Sellest kõigest hoolimata tean, et kui lõplik otsus on Uus-Meremaale mitte minna, on mul nutt lahti. Ma nii väga tahan tagasi minna! Mitte ainult seetõttu, et kogu meie kraam on surutud sõbra trepialusesse konkusse ja ta peab sellest lahtisaamise ise ette võtma, vaid ka seetõttu, et mu kolleegid suusapatrulli tiimis on niivõrd lahedad ja mul oleks neilt nii palju õppida! Ma tõesti tahan veel ühe (ideaalis kaks või kolm) talve Uus-Meremaal veeta, kuid tuleb leppida ka sellega kui ei saa.

 

 

 



originaalpostitus

Ene

Loe samast kategooriast

August

Kätte on jõudnud taaskord see osa aastast, mil Eesti igatsus on suur – seda just …