Avaleht / Elu / Elulised blogid / Varahommikused mõtted

Varahommikused mõtted

Mu süda sulab iga kord kui ma näen, kuidas Tikrike oma pisiõele musi teeb või teda kallistab. Või öösel kaissu võtab. Või lihtsalt läbi une käe peale paneb. Ma vahepeal ei suuda seda suurt armastust hoomatagi, mida mina nende kahe vastu tunnen. Neid vaadates tean, et vähemalt midagigi olen ma siin elus väga õigesti teinud. Ma ei hakka salgama, et vahepeal ajavad nad mind närvi ka, aga neid häid hetki on ikka rohkem.

image

Nagu te ilmselt aru saite ja vist juba varem teadsite, on Tikrike ikka veel “kaisubeebi”. Tahaks küll hakata teda vaikselt harjutama, aga tahaks teha seda kohe “suure lapse voodisse”, mitte jälle võrevoodisse. Sellega on aga see lugu, et kuna me teeme oma magamistoas remonti, elame me lastetoas ja ei ole tal veel oma voodit. Samas tundub ta enam vähem valmis olema küll selleks, sest ükspäev lõunaunne minnes ta lehvitas mulle, aga lõpuks läksin ikka kaissu. Teine kord viisin ta voodisse ja ta päriselt jäigi sinna ning ei püüdnud 100x plehku pista. Sellepeale ma muidugi arvasin, et prooviks siis ikkagi öösel ka võrekasse (see on suure voodi kõrval). See üritus läks aga pekki. Alguses jäi küll sinna magama, aga umbes pool 3 öösel oli ta mul kaisus tagasi ja korralikult uuesti magama jäi alles pool 6 hommikul. Sinna vahepeale mahtus mul ka Sõstrakesega maadlemine, kes ei tahtnud ka enam järsku magada ja paar Tikrikese uinumist, millest ühest ärgati kriiske ja nutuga ning teisest ajas pisike ta oma nutuga üles. Seega alguses vaatame neid lõunaunesid edasi ja jätame ööuned teiseks korraks, sest ma ilmselt lakkan funktsioneerimast kui ma iga öö peaks sedasi ärkvel olema.

image

Olgu mainitud, et see Tikrikese üksi uinumine võis täiesti vabalt olla esimest korda ja kui päris esimene polnud, siis voodis tehtud unedest võib sellised küll kahe käe sõrmedel üles lugeda. Ma olen teda magama kussutanud, rpa-ga kooma söötnud, rinnaga uinutanud, lihtsalt kaisus hoidnud jne. Aga seda ise uinumise kunsti pole ta kunagi eriti osanud.

Sõstrabeebi tundub selle koha pealt pisut teistsugune. Kui tal on uneaeg ja kõht täis, aga rinnaga ei uinu, viin ta voodisse ning mõne aja pärast ta tavaliselt magab. Muidugi võib olla, et Tikrikese beebiajal oli mul lihtsalt palju rohkem aega ja tavaliselt magasin üldse koos temaga. Aga nagunii see imeline lapsevanema aju unustab enamus ebameeldivused ära, sest muidu ei saaks ilmselt keegi üle ühe lapse.

Rääkides ebameeldivustest, on Sõstrabeebi hakanud õhtuti parajaid kontserte korraldama, kus talle ei sobi mitte miski. Ainuke asi, mis enam vähem rahustab, on “oksal lamava tiigri” asend ehk siis kõhuli käe peal. Sellistel õhtutel on beebi magama saamine ka juba omaette kunst. I. ikka räägib mulle, kuidas Tikrike küll omal ajal nii ei teinud. Mina räägin talle tavaliselt seepeale sellest “imelisest lapsevanema mälust”.

image

Nagu pealkiri reedab, hakkasin ma seda postitust kirjutama umbes pool 6 hommikul kui mul peale Sõstrakese söötmist uni ära läks ja ma neid väikseid nunnusid vaatama jäin.



originaalpostitus

Elust koos lapse, mehe ja kassiga. Lisaks kõigest muust, mille kohta mul on midagi öelda.

Loe samast kategooriast

Joonista mulle…

Pole vist ühtegi väikelast, kes ei armastaks joonistada. Pliiatsitega, vildikatega, võililledega, puulehtedega, oksaga, kiviga, kinganinaga, …