Avaleht / Fotoblogid / Veneetsia

Veneetsia

Kas see oli reis või hoopis unenägu? Täna järele mõeldes usun pigem viimast võimalust. Kindel võin olla ainult selles, et asusin üksinda teele ühel teisipäeva õhtul ilma selge eesmärgita. Vastikult pime ja vihmane ilm ei andud palju lootust oma teel midagi paremat leida.

Hommikul kell 6 leidsin ennast Varssavis, kus valitses veel hullem vihm ja pimedus. Värskendasin ennast kohviga ja mõtlesin, kuhu edasi suunduda. Teele asudes leppisin endaga kokku, kuhu iganes ma ei läheks, kohal pean olema kolmapäeva õhtuks.

Tõsisemalt kaalusin Bukaresti, mis kilomeetrite poolest asus lähemal, ajaliselt aga kaugemal. Mõtlesin veel Viinile, Prahale ja Berliinile, aga need tundusid liiga lähedal. Lõpuks leidsin Veneetsia ainult 13 tunnise sõidu kaugusel olevat ja alustasin kiirteede rägastiku läbimist, mis mind üle Alpide viisid. Õhtul üheksa paiku jõudsin Santa Croceile. Enesetunne paistis siiski liiga unenäoline, et veel samal õhtul linna avastama minna.

Järgmise päeva hommik tähendas väikest pusimist auto parkimisel ja rongipileti hankimisega Mestre raudteejaamast. Veneetsia algas minu jaoks sellest hetkest, kui astusin platvormile ja kuulsin kõlaritest “Venezia Santa Lucia”. Veerand tundi hiljem olin ühes täiesti tavalises suurlinna raudteejaamas, mis ei paistnud millegi poolest unenäoline. Unenägu algas jaamaesiselt väljakult.

Nägin enda ees hommikuses uduvines Canal Grande rahutut veepinda ja tohutut sagimist kanalil ja kallastel, kus tunglesid turistide hulgad. Ma polnud seal sugugi üksi ja võtsin aega seda melu jälgida. Kõigil oli vaja selfisid teha samal ajal, kui nad oma tohutuid kohvreid üle Ponte degli Scalzi venitasid, et neid järel lohistades linna tänavate rägastikku kaduda. Läksin nendega kaasa ja keerasin teisele kaldale jõudes sipelgarajalt kõrvale, nii sain ennast jälle vabamalt tunda. Vaiksed kõrvaltänavad pole peateedest sugugi halvemad.

Käikudes ja võlvialustel ekseldes püüdsin vähehaaval enda Veneetsiat leida ja kogu muinasjuttu talletada. Kollakad majad roheliste aknaluukide ja üle kanalite tõmmatud pesunööridega, vanad tänavavalgustid ja marmorist tahutud nimeplaadid uste kõrval. Stiilselt hooletu ja väljapeetult räämas kõrvaltänav lõpeb mõne kitsa kanaliga või suubub veel kitsamasse käiku, kust läbimahtumiseks pean kõhu sisse tõmbama.

Kuigi pingutan tugevalt, et ära eksida, leian ennast varsti Ponte di Rialtolt. Veel natuke püüdlikku eksimist ja jõuan San Marcole, kuhu kiiremad turistid on pikkadest selfie peatustest hoolimata, enne mind kohale jõudnud.

Need, kes pole ennast restoranidest eksitada lasknud, looklevad sadu meetreid pikas ussitaolises rivis ühe sakilise fassaadiga maja poole, mis nad mõne aja pärast teisest küljest uuesti väljakule poetab. Leian seal niigi palju inimesi olevat ja otsustan enda kohalolekuga seltskonda mitte täiendada. Väiksemadki kirikud Veneetsias lausa ägavad vana kunsti raskuse all, nende suursuguste väärtuse nautimiseks pole vaja tundide kaupa ussimängu mängida.

Märkan hoopis, et minu fotokott ja statiiv on imelikul kombel raskemaks muutunud ja üldse on keeruline aru saada, mis häda pärast ma kogu seda kola endaga kaasa vean. Minust targem inimene oleks võtnud kaasa ainult kaamera ja fiksobjektiivi, millega ta tegelikult pildistab ning kogu ülejäänud kolu ilusti hoiule pannud. Nii kipub ikka olema, kui plaanid on tegudest suuremad.

Selle peale istun veebussi ja naudin mõnusat tunnikest vapuretto liinil number 2. Puhkepaus annab uut jaksu ekslemiseks kõrvaltänavatel ja seisva veega kanalite kallastel, kuniks raudteejaama tagasi jõuan. Kalaturule jään paraku hiljaks, kalad on juba läinud aga lõhn õnneks veel mitte.

Unenägu polnud pikk, aga muutis unistused palju reaalsemaks. Kindlasti tulen tagasi ja vaatan seda imelist paika, kuni ta muutub palju tõelisemaks ja näitab kõiki enda salasoppe.

Let’s block ads! (Why?)



originaalpostitus

identicon
Fotograaf Olev Mihkelmaa tööd ja tegemised

Loe samast kategooriast

Kohtumine jõuluvanaga.

Meie pere laste jaoks on jõuludel üks oluline osa kohtumine jõuluvanaga. Meil käib juba aastaid …