Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Vigin-pigin

Vigin-pigin

Täna hilisõhtul nuttis majast kümne – viieteistkümne meetri kaugusel šaakal.
Kassid istusid trepil, vaadates segaduses nägudega üksteise otsa – põgeneda? Ilmselt küll, aga no see uus oht neil nüüd veel puudub, huvitav, mis nägu see on? Koeral oli täiesti ükskõik.

Ma pole nii haleda häälega looma enne kuulnud. Kui, siis ehk mõni viga saanud peni on võimeline taolist piripillihala kuuldavale tooma. Ahjaa – mina ise ka. Hala. Kaeblemist. Virinat.
Ma tean, mis tunne on pinjatal. Väga räbaldunud pinjatal. Sellisel, millest tilguvad veel viimased kommid, riputusnöör on sisse saanud mitu keerdu ja pendlina kiikumisele lisandub iiveldamaajav pöörlemine.
Kui ma tavaliselt trambin päevas läbi minimaalselt 11000 ja heal juhul 20000 sammu, siis täna on tulemus minimaalsest 10%. Mitte, et ma selle pärast põeksin. Juhtub. Kogu aeg ei saa liiga hea ka olla….
Lihtsalt….päeva plaanid, ilusad plaanid läksid aia taha.
Tuleb uus päev, ilusam.

Õues on noor torm. Kõik undab, puud loobivad lehti, vilju ja oksi endast eemale, mõni tüvi metsaserval loobub vastuhakust ja viskab end külili.
Mitte mina. Veel mitte.



originaalpostitus

identicon
Jutud. Lihtsalt jutud.

Loe samast kategooriast

Küsimus asjtundjatele

Kas bloggeris saab anonümsed kommentaarid niimoodi kinni panna, et kõigil kommenteerijatel ei pea olema Googel+  …