Avaleht / Eesti / Raamatublogid / VII, VIII ja X ehk ilus kest, tühi sisu

VII, VIII ja X ehk ilus kest, tühi sisu

6. Mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge. Eelmisel aastal nägin, kui raske on leida teost, milles oleks üle 700 lehe. Seega otsustasin teema täitmiseks lugeda mõne sarja. Raamatukogus paelus mind enim noortekirjandus ning otsustasin laenutada Victoria Aveyardi fantaasiaromaanid “Punane kuninganna” (, “Klaasmõõk” ja “Kuninga kong“. Ekslikult arvasin, et tegu on triloogiaga ning saan järjest kogu sarja läbi lugeda, kuid tagantjärgi tean, et neljas raamat on veel alles kirjutamisel.

image

Norta. Hõbedastel on kõik: võim, jõud ja ülivõimeid andev hõbedane veri. Punastele jääb see, mis üle on – raske töö ja sõjaväekohustus. Mare Barrow on Punane ning priima taskuvaras. Peagi on tulemas tüdruku 18. sünnipäev ning sellega kaasneb saatmine Vinelinna, kus on juba 100 aastat väldanud sõda Järvemaaga. Kui neiu üritab taskuid tühjendada end lihtinimeste sekka sulandunud printsil, satub ta äkki kuningliku pere teenijaks. Õnnetu äpardus suurel õukonnaüritusel võiks lõppeda Mare surmaga, kuid selle asemel selgub, et neiu on eriline. Kuigi tema soontes voolav veri on eksimatult punane, siis on temalgi võimed nagu Hõbedastel.


Olin varem täheldanud pigem negatiivseid arvamusi ning eeldasin keskpärast noortekat, kus põhiosa tiirleb ümber esimese armastuse. Sarja sündmustik jälgis viimastel aastatel noortekirjanduses populaarseks saanud kava: alamast klassist pärit tütarlaps avastab jõu/võimed ning asub valitsevat süsteemi kukutama. Olen taolisi päris palju lugenud, kuid mitte viimasel ajal ja nii juhtus, et esimesed kaks raamatut üllatasid hoopis positiivselt. Peategelasel oli küll kahtlaselt palju austajaid, kuid nende vahel valimine ei olnud kõige olulisem.  Aimasin juba ette, et kohtan lugedes mitmeid klišeesid ning tõesti oli palju kohti, kus oleksin tahtnud peaga vastu seina taguda. Samas meeldis mulle väga esimese raamatu lõpp, mis suutis mind üllatada.  Kahjuks on see aga üks neist sarjadest, mille iga järgmine osa on eelmisest halvem. Kui esimene raamat kujutas Mare kohanemist Hõbedaste eluviisidega ning teine raamat oli täis treenimist sõjaks, siis kolmas raamat oli paras sisutu molutamine. 600 leheküljest oli sisu umbes 100 ning ülejäänud oli lihtsalt ruumitäiteks. Oleksin parema meelega lugenud sõjast, milleni jõuti alles lõpus.

EDASI SPOILERID!

image

Sarjal on kaks nõrka kohta: tegelased ja maailm. Eriti ebaõnnestunud on peategelane Mare, kes peaks olema julge ja võimekas, kuid on tegelikult vinguv ning enesekeskne. Ometi on “väike välguplika”  pidevalt kõigi teiste tegelaste mõtetes. Loo arenedes ei saanud ma enam aru, miks talle nii suurt rolli omastati. Neiul oli küll eriline võime, kuid muid oskusi tal polnud. Lisaks pööritasin iga kord silmi kui keegi ütles “väike välguplika”, sest seda hüüdnime kasutati kohutavalt palju. Eriti häiriv oli veel see, et neiu ei ole kolme raamatuga suutnud otsustada, mida ta tahab. Tüdruk on küll revolutsiooni nägu, kuid ta ei tundu selles osas eriti pühendunud. Samuti ei tundu tema sihiks olevat suhe ühegi oma austajaga. Midagi nagu susiseb, aga seda armastuse leeki võrdleksin ma pigem märja küünlaga. Ometi suutsin isekast peategelasest mööda vaadata ja miski loo juures paelus mind. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et ma ei olnud ammu seda tüüpi noortekat lugenud. Eriti sümpaatselt ei mõjunud tegelikult ükski tegelane. Kõige huvitavamaks pean Mavenit, kellega autor kõige rohkem vaeva nägi, et tema motivatsioone ja iseloomu kujunemist näidata. Vaimusilmas kujutasin teda troonil istumas nagu Joffrey Lannisteri, kuigi kirjelduse järgi olid tal hoopis mustad juuksed. Tegelaste suurimateks puudusteks olid ühetaolisus ning võimetus minus tundeid tekitada või panna endale kaasa elama. Esimene tuli eriti hästi välja romaanis “Kuninga kong”, kus autor toob sisse kaks uut vaatenurka, kuid kummalgi pole oma kõla. Kui pealkirjas poleks välja toodud, et vaatenurk vahetus, oleksin arvanud, et loen ikka Marest edasi. Enamikul kõrvaltegelastel puudub ka muu iseloomustus peale tema erivõime kirjelduse. Kuna sarja üks põhiteemasid on sõda Punaste ja Hõbedaste vahel, siis eeldasin, nagu igasuguste lahingute ja võitluste puhul ikka, et on oodata harvendust tegelaste seas, kuid autor ei suuda olulisi tegelasi tappa. Imestasin väga, kuidas esimeses raamatus nurjunud rünnakute puhul võtmetegelased alati plehku panid. Lisaks, võisin kindel olla, et kui kellegi kohta mitu korda rõhutati, et ta on surnud, siis ilmus too äkki elusana välja (või jättis endast maha järeltulija). Olgu, hiljem surmab kirjanik tõesti ühe veidi olulisema tegelase, kuid ma ei tundnud selle teglasega mingit sidet. Veel häiris mind kolmandas raamatus sisse toodud lesbisuhe, sest see tundus kui õhust võetud.

image Lühidalt öeldes oli maailmaehitus igav ning ei pakkunud midagi uudset. Suureks miinuseks oli kaardi puudumine, mis mulle fantaasiaromaanide puhul väga meeldib. Sarjas oli kummaliselt segatud keskaegne õhustik ning tänapäevane tehnika. Aasta alguses loetud Triinu Merese ulmeromaani “Lihtsad valikud” puhul soovisin juurde kirjeldusi ja taustainfot. Aveyard lausa uputab oma lugeja kõikvõimalikesse detailidesse. Kuna Mare on pärit vaeste hulgas ja tal on minimaalne haridus, siis õpib ta alles ise maailma tundma ning neid õppetunde kõik need antakse edasi ka lugejale. Näiteks kirjeldatakse tüütult pikalt, mis asi on allveelaev. Kui tavaliselt saab esimese raamatu või siis vähemalt teise raamatu esimese poolega maailm juba tuttavaks, siis selle sarja puhul topitakse äkki ka kolmandas osas hoolega ajalugu juurde. Sari segab kokku mitme populaarse raamatu jooni. Näiteks Hõbedaste võimumängud tunduvad inspiratsiooni hankivat George R. R. Martinilt, keda Aveyard end mõjutanud kirjanike hulgas ka välja toob. Vaesest plikast revolutsiooninäoks saamise lugu sai esmakordselt popiks vist “Näljamängudes”. Teises osas “Klaasmõõk” kogub Mare maailmast kokku teisi endasarnaseid uusverelisi. Nende treenimine ja võimed meenutasid mulle hoopisiki Videviku saagat, kus Cullenid sõbrad kokku kogusid ja suureks lahinguks valmistusid. Ühesõnaga, “Punane kuninganna” on paras kompott.  image

Victoria Aveyard on stsenaristiks õppinud ameeriklanna, kes peale kraadi saamist oma esimese romaani kirjutas. Teda saatis kohe edu. “Punane kuninganna” sai alguse pildina naise peas. Ta nägi teismelist tüdrukut areenil, kus teda hakatakse hukkama, kuid selle asemel tapab ta hukkaja välguga. Aveyard tahtis kirjutada romaani ning mõtles välja maailma, kus see võiks toimuda. Talle oli suureks inspiratsiooniks George R. R. Martini “Jää ja tule laul” ning viis, kuidas ta kujutab oma tegelasi nii, et nad pole ei mustad ega valged, ei üdini head ega läbini pahad vaid vahepealsed, hallid. Maailm, milles sündmused sarjas “Punane kuninganna” aset leiavad, on autori sõnum post-apokalüptiline.  Kirjutamise juures naudib Aveyard kõige rohkem loo pea peale pööramist  ning samuti oma isekat peategelast, kes teeb halbu valikuid. (allikas)  Lugesin eelmise aasta lõpus üht teist noorteromaani, mille oli välja andnud sama kirjastus – Pikoprint, ning mille tõlget oli väga ebamugav lugeda. Aveyardi sarja puhul tundus tõlge mulle veidi parem. Mulle meeldis väga nimi Ergav Kaardivägi ning ka Hõbedaste võimetele on vahvaid vasteid leitud, nagu näbedad ja kebjad. Siiski leidsid ka kirjavigu ning näiteks teise osa puhul jäid silma paljud sõnad, kust oli 1 täht puudu jäänud. Sari “Punane kuninganna” on tüüpiline noortekas, jälgides malli, kus vaesest ühiskonnast pärit tüdruk avastab oma võimed ning hakkab valitsevat ühiskonda muutma. Kuna eeldasin keskpärast noortekat ning otsisingi puhast meelelahutust, siis mind ei häirinud see korduv süžee, eriti kuna ma pole ammu seda tüüpi noortekaid lugenud. Peale eksamisessi oli see ajuvaba fantaasia igatahes meelepuhkuseks paras. Esimesed kaks osa mulle meeldisid, kuid kolmas sõitis rööbastelt täiesti maha. Soovitan, kui just sarnase sisuga noorteromaanid meeldivad, kuid midagi erakordset, uudset või vapustavat sealt ei leia.

originaalpostitus

identicon
Tere! Mina olen Mariann ning kajastan läbi oma blogi loetud raamatuid ning vahel ka muid huvitavaid seiku elust enesest.

Loe samast kategooriast

XXXIII ehk kuum suvi ühes Eestimaa alevikus

Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud! …