Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Viimaks ometi sain esimeses klassis lennata (ja muud juttu)

Viimaks ometi sain esimeses klassis lennata (ja muud juttu)

Ma olen alati mõelnud, et kunagi ma lendan esimeses klassis. Olen lootnud sellele, et leian imeodava pileti (või võidan lotoga), ent täiesti ootamatult sain esimese klassi kogemuse kätte täna, Denver-New York lennates.

Juba pühapäeval check-in’i tehes oigasin, et lennuk on nii täis ning ainsad võimalikud istekohad olid igal pool kolmese rea keskel. Võtsin siis ühe nendest keskmistest istmetest ja mõtlesin, et õnneks ei ole see lend liiga pikk. Lennujaama jõudes ja pagasit ära andes lõi ekraanile ette teadeande, et lennuk on täis ning otsitakse vabatahtlikke, kes oleksid valmis mõne teise lennuga minema. Kuna mul jäi New Yorgis kahe lennu vahele kuus tundi, siis ausalt öeldes ei näinud ma mingit vahet, kas ma ootan see kuus tundi Denveri või JFK lennujaamas, nii et otsustasin, et kui vaja, võin 300$ vautšeri eest teise lennuga minna küll. Omaette kogemus ju seegi.

20180409_080401

Hommikusöök lennukis

Ka värava juures oodates anti mitmel korral teada, et otsitakse vabatahtlikke. Kui ma end seal üles andsin, siis edasiseks infoks öeldi, et ma lihtsalt ootaksin ning pardale ei läheks. Kui vaja on, siis läheb mu järgmine lend kella 11 paiku ning selle lennuga jõudnuks ma JFK’sse kell viis. Täiesti sobilik kellaaeg, et ma ka oma jätkulennule jõuaksin. Ja seega jäin ma ootama.

Seda, kas neil jääb kohti puudu või mitte, ei tea nad nimelt enne, kui inimesed on juba lennukis. Võib ju juhtuda, et juba check-in’i teinud inimesed jäävad ummikusse, haigeks või mingil muul põhjusel ei jõua lennukile ning siis ei lähegi vabatahtlikke tarvis.

Ühel hetkel kuulsin, et üks teine naine tuli leti äärde. Küllaltki pahane ning ärritunud, et ta lennukile ei saa. Talle seletati, et kõigepealt on vaja oodata kuni kõik inimesed pardale lähevad ja siis saab tema pardale minna. Ja et tal on kindlasti koht olemas, sest isegi kui lennuk on täis, siis üks inimene (ehk mina) on valmis oma kohast loobuma. Põhmides läks naine siis minema. Ma ei tea, minu jaoks oli see väga loogiline.

Kui on selge, kes reaalselt lennukile jõuavad, siis on selge ka see, kas peale mahub ainult tema (võttes siis minu koha) või meie mõlemad. Enne kui värav pole kinni pandud, ei saa ju nad kuidagi teada, kes lennukile jõuavad.

Kui ala tühjaks sai ja viimased inimesed ka parda poole liikusid, tormas naine väga ärritunult ja tigedalt jällegi leti juurde. Ta väitis küll, et saab aru, et miks ta lennukile ei saa, aga samas tigetses ta edasi, et tema on ka pileti eest maksnud ning mis mõttes ta peab nüüd nii kaua pardalesaamist ootama. Lisaks muidugi ka see, et talle absoluutselt ei meeldi lennujaamatöötaja suhtumine. Nii palju kui mina aga antud töötajat klientidega (sh minuga ja ka antud tigetseva naisega) suhtlemas nägin, siis oli ta väga viisakas ja meeldiv. Kui ta oli naise ees vabandanud, et too tema suhtumisega rahul ei ole, kutsus ta aga minu ette ja ütles, et mahun siiski lennule.

Ma vastasin, et kahju lausa, sest see oleks olnud päris huvitav kogemus. Töötaja naeratas, võttis mu pardakaardi, andis vastu paberilipiku ja ütles, et nad kannavad mu eest hoolt. Ausalt öeldes arvasin ma, et see on niisama sõnakõlks ja hakkasin oma istme poole liikuma. Ainult, et 30C asemel oli piletil 03A. Jõudsin korra õhevile minna, et oh, kas mind tõsteti kõrgemasse klassi aga kuna 03A kohal juba keegi istus, siis see mõte kadus ka sama kiiresti ning pöördusin stjuardessi poole, et asjast selgust saada.

Tema ütles kohe, et keegi vist istub minu kohal ning tuli olukorda klaarima. Tuli välja, et inimesed olid omavoliliselt pisut kohti vahetanud aga minu uus koht oli sellegipoolest esimeses klassis – lihtsalt teisel pool vahekäiku. Ma ei teagi, kas see oli nüüd tänutäheks selle eest, et ma olin valmis vabatahtlik olema või tänutäheks selle eest, et ma olin kannatlikum ja adekvaatsema käitumisega kui see teine. Lihtsam olnuks ju mind minu esialgsele kohale saata ja antud naine esimesse klassi tõsta aga ega ma ei kurda!

Muidugi pole see päris pika distantsi lend, nii et voodiks muutuvat istet ei saanud katsetada. Muidu oli aga iste laiem (3+3 asemel 2+2 komplektid), pehmem ning jalaruumi maa ja ilm. Lisaks ka tekk ja padi, mida tavaliselt nii lühikestel lendudel ei ole saanud. Söögi poole pealt rääkides on muidugi esimene asi see, et lauakesele käis valge lina ning plastiknõude asemel oli ikkagi reaalne klaas või kohvitass, päris lauanõud ja ka päris söögiriistad. Toit ise oli väga hea, kuigi minu meelest pole lennukitoitudel kunagi midagi väga viga olnud. Värsked marjad olid siiski heaks lisandiks. Veepudelit (ja muid jooke) käidi ka kogu aeg pakkumas ja snäkkide hulgast sai lausa valida, et mida siis tahta.

Väga lahe kogemus ning kindlasti, kui raha oleks, siis ma lendaksingi alati esimeses klassis. Mugav ju! Aga samas olen ma nüüd ka palju julgem ennast vabatahtlikuks pakkuma, kui lennukite graafik vähegi sobima peaks.

Tagasi hommikusse rännates, siis õnneks ei olnud see sugugi nii keeruline kui jaanuaris. Jaanuaris teadsime et võimalik  on, et me ei näe enne nelja kuu möödumist. Nüüd me teame, et poolteist kuud ja oleme jälle koos. See poolteist kuud läheb ju lausa lennates! Viimane päev Denveris oli ka eriti mõnus. Kuna Bryanil tööd ei olnud, hakkasime Breckenridge’st küllaltki varakult rääkida. Päris kurb oli kaladega hüvasti jätta (Arthur suri paar päeva tagasi täiesti ootamatult ära aga ostsime Bellatrixi ja Rodolphus Lestrange’i juurde), ent egas ma ei hakka neid ju Eestisse kaasa tooma.

20180408_083937.jpg

Hommikusöök Breckenridge’i sõõrikukohas.

20180408_083853

Sõõrikukohviku seintel on autode numbrimärgid. Peaks ehk Eesti oma kaasa tooma järgmine kord.

20180408_111558

Viimane pilk talvisele kodule.

20180408_115130

Kui Breckenridge’s oli just lund sadanud (sest nagu jaanuariski, lumi tuleb siis, kui mina ära lähen)…

20180408_120509

…siis madalamale jõudes oli lumi kohe kadunud.

20180408_120645

Autost välja astudes pidi tugev tuul ukse tagurpidi lükkama. Millegipärast ei oodanud seda üldse, kuigi kui vaadata mäe tippu ja seda, kuidas tuul seal lund keerutab, oleks ometigi loogiline.

Varakult liikuma hakkamine tähendas veel kahte boonust: esiteks saime minna osa maast seda teed kaudu, kust me pole varem läinud ja mis oli täiesti imeline! Teiseks jõudsime aga Denveri akvaariumisse kalu imetlema.

20180408_123318

Oleks rohkem aega olnud, oleks ehk kasiinosse ka jõudnud, aga noh, midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

20180408_12360720180408_12362820180408_124423

20180408_124504

Kasiinolinnake, millest läbi veeresime. Kui nii palju aega ei ole, et igal pool peatusi teha, siis tegelikult on ka selline “turistibussilik” läbikulgemine päris heaks lahenduseks.

Denveri akvaariumi külastamine oli päris hea vaheldus. Nagu Bryan ütles, siis nüüd, kui tead ise, kui paljusid neist kaladest saab rahulikult ka kodus kasvatada, vaatad kõike teise pilguga. Tõenäoliselt oleksime seal veel rohkem aega veetnud, kuid kuna tegu oli pühapäevase päevaga, oli see paksult rahvast täis. Üks laps leidis lausa, et parim asi, mida teha, oleks mind jalgadega taguda, kui ma temast möödudes seisma pidin jääma, sest ees oli rahvamassiummik. Ma läksin poole lause pealt eesti keelele üle ning hurjutasin paari karmima sõnaga. Siis pani vanem ka tähele, mida laps teeb ja jätkas omalt poolt. Aga jah, teinekord jälle – lihtsalt mitte pühapäevasel päeval.

20180408_140640

Saarmad ujusid oma akvaariumis päris vilksalt ringi, mida oli muidugi meeldiv jälgida.

20180408_140843

20180408_142137

Kui nüüd madude võtmiseks läheks, siis see oleks mu lemmik. Bryan küsis, et kas värvuse pärast. No muidugi!

20180408_14280720180408_14343420180408_143555

20180408_143021-01

Tõeline irvitav kloun.

20180408_143709

Ja see rai (?) meenutab mõnes mõttes last. jalad on. Käed on. Suu ja silmad ka. Väga omapärane loom.

20180408_144622

Mingil põhjusel on Denveri akvaariumis ka tiigrid. Ma ei tea miks aga seal nad on.

20180408_145616

Ja kui kunagi peaksime tegema soolase veega akvaariumi, võib sealt selliseid kalu leida. Plaan paigas!

20180408_152907

Ja muidugi läksime ka Barnes and Nobles’i raamatupoest läbi ja muidugi ei suutnud sealt midagi ostmata lahkuda. Vähemalt seekord ei olnud raamatuhunnik nii suur kui eelmine kord, ent Bryan pidi mind poest peaaegu välja tirima, et ma ei ostaks 150 eurot maksvat maailma ilusaimat ja ideaalseimat liivakella. Leppisime kokku, et kui saan ühes asjus hea uudise, siis ta läheb ja ostab selle mulle, nii et ma hoian nüüd pöialt, sest see liivakell on lihtsalt perfektne!

20180409_072559.jpg

Hetk kuskil Denveri ja New Yorgi vahel. Algul pidasin plaani New Yorgis ka linna peale minna, ent kuna lisaks käsipagasile sai ikkagi ka suur pagas võetud, siis ei tahtnud hakata ajaga võidu tormama. Nii et istun lennujaamas, blogin ja ootan järgmist lendu.



originaalpostitus

Ene

Loe samast kategooriast

Kuidas läinud on?

Paar kuud tagasi avastasin Facebookis kohaliku jaapanlanna, kes korraldab enda kodus Jaapani toidu ja sushi …