Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Võta nüüd see üks vaba päev, taevas ei kuku sellest alla

Võta nüüd see üks vaba päev, taevas ei kuku sellest alla

Pealkirjale sarnanevaid lauseid pean ma endale ikka üpris tihti kordama. Minu töö ei ole (ega ole ka pikalt olnud) piiritletud kindlate kellaaegadega. Mõnes mõttes on see vahva, sest olen ise enda aja peremees. Teisest küljest see ei ole vahva, sest olen ise enda aja peremees ja mõnikord olen ma natuke halb peremees.

Ei, probleem pole selles nagu asjad jääksid tegemata. Kõik, mis ma olen endale kanda võtnud, kõik saab tehtud. Probleem on hoopis aga selles, et ma ütlen liiga paljudele asjadele “Jah”. Eriti olukorras, kus ei tea kui palju näiteks kuu aja pärast tööd on, tahaks ikka kõik kokku krahmata, et mustadeks päevadeks ette valmistuda. Ja samal ajal on nii palju huvitavaid asju, kus tahaks osaleda (järgneva aasta sees on kaks romaanivõistlust ja ma tahaks mõlemal osaleda, endal pole isegi sobivaid käsikirju alustatud mitte) ning mida tahaks teha (näiteks loomaaeda minna!).

Mis te arvate mitu sellist päeva on see aasta olnud, kus ma ei oleks ei kirjutanud, suusatanud ega oma firma tööga tegelenud? Õige vastus on: 0. Kolme ja poole kuu jooksul on olnud mõned päevad, kus ma olen tegelenud ainult ühega kolmest (oma firma töö: 12; suusatamine: 4 ja kirjutamine: 4 ), kuid nullring on tegemata jäänud. Ühtlasi tähendab see seda, et kolme kuu jooksul (no ärme veel aprilli sisse loe) pole olnud ühtegi päeva, kus ma ei oleks oma läpakat lahti teinud. Tõsi, mulle meeldib nii suusatada, oma firma töid teha kui ka kirjutada, ent kuskil on piir ja ma pean õppima sellest piirist kinni pidama.

See, et mul kirjutamisest vaba päeva ei ole, mind nii palju ei häirigi (eriti kuna ma tean, et mulle on parem järjepidevalt end kirjutamas hoida), kuid selle kõrvale on vaja tekitada muust tööst vabu päevi. Ning muidugi ei peitu võti mitte milleski muus kui efektiivseks ajakasutuses.

Esiteks tuleb lõpetada iseenda aja raiskamine mittevajalike tegevustega. Teoorias olen tugevam kui praktikas end iseennast jälgides ja range olles tuleb aga toime. Lisaks ka lihtlabane töö ja vaba aja lahutamine. Sügisel-talvel Colorados olles hakkas mind tohutult häirima see, et ma jäin mõnikord õhtuti üles, et mõni kiire tööasi lõpetada. Lõppes muidugi sellega, et jõudsin magama paar-kolm tundi plaanitust hiljem, sest no kui ma juba üleval olen ja und pole, siis äkki ikkagi teeks paar tööasja ka ära… Sellise käitumise vältimine oli märtsis Coloradosse minnes üks mu eesmärke. Mõne harva erandiga see ka õnnestus: kui Bryan koju tuli, lõpetasin ma oma tööd ja tegemised. Kui tal vaba päev oli, läksin linna Starbucksi, tegin seal tööasjad ära ja tagasi tulles jäi arvuti kotti.

Tuhakal töötades oli natuke raske täiesti töövaba päeva tekitada, sest mägi oli kinni ainult esmaspäeviti. See oli aga päevaks, kus oli võimalik kõigi edasi lükatud kirjatöödega järjele jõuda. Nüüd kui suusatamine enam päevakavas pole, on aga mu eesmärk iga nädal vähemalt ühe Kirjasule tööst vaba päeva tekitamine. Ideaalis võiks neid ikkagi kaks olla aga alustame rahulikult.

Igaljuhul, eile oli aprillikuus teine selline päev, kus ma Kirjasule tööga ei tegelenud. Ja kuigi ma nägin, et mulle on saadetud töömeile, hoidsin ennast tagasi ja ei avanud neid. Homme on ka päev. Küll ma siis jõuan. Ja näe, taevas ei kukkunudki alla.

Capture

Hommikusöök raamatu seltsis. Selline on üks mõnus vaba päev.



originaalpostitus

Ene

Loe samast kategooriast

Mul oli sünnipäev

30.juuni oli mul juubel, sain 35. Kuna oli juubel, siis paljud nagu ootasid mingit pidu, …