Teooria. Tekst on pikk. Kui sa tahad “peaga” mõista, loe läbi. Kui sinu jaoks ei ole “peaga” mõistmine oluline, liigu kohe meditatsiooni juurde, mis on teksti lõpus.
Pere on süsteem, mida seovad omavahel kokku sinna kuuluvad liikmed, olenemata nende omavahelisest sümpaatiast või kas tunnevad teineteist. Bert Hellinger (konstellatsiooni teooria looja) ütleb, et enne tuleb kord, siis armastus. Kahe inimese vahel võib olla suur armastus, aga kui korda ei tunnistata, siis ei saa armastus voolata. Selleks, et armastus voolata saaks on vaja jälgida “seaduseid” ehk korda.
Osad perekonna armastusseadused on sellised, mis toimivad alateadlikul tasandil. Need on “nähtamatud” ja teadvustamata. Näiteks taotlevad need kuulumisõigust igale pereliikmele võrdselt, peavad lugu hierarhiast (sündimisjärjekord) ning kompenseerivad puudujad (perekonnast välja visatud või salajases olevad liikmed) ilma, et keegi saaks teadlikult midagi teha, st oma käitumist või suhtumist tahejõuga muuta.
Üks olulisematest armastusseadustest on kuulumise seadus. Iga eostatud elu on süsteemi osa ning selle seaduse kaitse all. Mitte keegi ei tohi ega saa keelata perekonna liikmele talle kuuluvat kohta (abort, endine elukaaslane, põlatud sugulane, pere maha jätnud lapsevanem jne). Inimese peamine vajadus on kuulumine. Kuulumist võib nimetada ka armastuseks või truuduseks. Kõik inimesed lähtuvad sellest ja suurim hirm on kaotada kuuluvus perekonda (süsteemi), armastuse “voolu” juurde.
Teine selles kursuses oluline seadus on hierarhia seadus. Eesõigus on neil, kes jõudsid süsteemi varem. Igas peres on kindel saabumise järjekord.
Laps, kes sünnib, muutub perekonna (süsteemi) osaks. Kuuluvustunnet kogeb ta hingetasandil kui armastust. Ei ole tähtis, millised on tema vanemad ja mida nad teevad. Kas nad on lapsesünni üle rõõmsad või mitte, kas kasvatavad ise või jätavad teiste hoolde. See kõik muudab ja mõjutab suhet teadvuse tasandil, kuid hingearmastust kustutada ei saa. Seetõttu on tunded ja mõistus tihti vastuolus: ühest küljest võime kaevata oma vanemate tegude üle, teisalt karistame ennast, sest hingetasandil armastame neid sellistena, nagu nad on. Laps ei reeda kunagi oma vanemaid, vaid iseennast.
Lapsed on alati oodatud. Elujõud on inimese tahtejõust suurem. Nt mõned püüavad kaua last saada, aga ei õnnestu, teised, kes püüavad vältida, saavad. Lapsed võivad oma vanemate poolt olla oodatud või mitte, kuid me oleme alati soovitud kõrgema jõu poolt. Vanemad on selle jõu teenistuses. Kuna elu on meid tahtnud, siis oleme kõik soovitud lapsed.
Bioloogilised vanemad on elu andjad, kuigi hiljem võib lapse keegi teine üles kasvatada. Kui laps nn doonoreid ehk bioloogilisi vanemaid eitab, siis ei ole lapsel (elu)jõudu ehk armastus ei saa voolata. Näiteks mõni ema ei räägi lapse isast või lõikab lapselt kõik sidemed, mis puudutavad isa. Või laps ise keeldub isast. Sedasi püütakse isa justkui süsteemist välja lükata ehk kuulumise seadust ignoreerida, aga see pole võimalik.
On oluline mõista, et ENNE LAST OLI LAPSEVANEM (hierarhia seadus). Ilma lapsevanemata, poleks last. Isegi, kui me ei tea, kes on isa või isa oli maailma suurim tropp, oli ta siiski oluliseks vahelüliks, kuidas JUST SEE LAPS (ehk sina) saada.
Kui eitame vanemaid, eitame iseennast. Kui häbeneme vanemaid, siis häbeneme ennast. Pool meist on emast, pool isast, ükskõik, kui palju me seda ka ei püüaks olematuks teha, siis see on tõde!
Võime väita, et vihkame oma vanemaid, ei tunne neid, pole nendega nõus, oleme neist lahti öelnud või lahti kasvanud – sellised teadvustused on vaid teadvuse-meele tasandil. Oma hinges armastame vanemaid tingimusteta, sest nad on aidanud meil siia ellu tulla.
Vanemad annavad, lapsed võtavad. Armastus voolab ainult ühes suunas (nagu jõgi), minevikust olevikku. Kõige tähtsam, mida kõik lapsed oma vanematelt vastu võtta saavad, on elu. See kingitus on liiga suur, et laps seda eales saaks tagasi maksta. Inimene saab kogu elujõu kätte, kui võtab vastu oma vanemad. Oma vanemaid vastu võtta ei tähenda neile andestamist, aga tähendab nendega nõustumist sellistena, nagu nad on (olnud) ja võtta neilt vastu elu koos kõigega, mida see kaasa toob.
Juhul, kui vanemad on surnud, saab neid ikka vastu võtta. Õppida tundma läbi iseenda. Seetõttu on igasugune eitus otsus mitte vastu võtta kogu sulle mõeldud elujõudu. Inimesed, kes on oma vanemad vastu võtnud, on vastu võtnud ka nende kaudu tulnud elu, täielikult. Ja ainult see loeb.
Kui oled varem minuga midagi sarnast teinud, siis hoia meel avatuna ning tule ikkagi kaasa. Selle rännaku puhul küll küllale liiga ei tee ning kontekst on teine.